Eks aedniku vilju maitse ikka teised. Nii mõtlesid kindlasti ka lapsed ja lastevanemad, kui ligi neli aastat tagasi kinkisid lasteaiale lõpetamise puhul pisikese õunapuu-istiku. Sel moel saime oma rühma puu, mis vajas hoolitsust igal aastaajal. Sügisel tulid rühma uued kolmeaastased mudilased ja kooskasvamine saigi alguse.
Esiti oli hirmus raske mõista, kuidas see puu ikka väike on! See on ju minust pikem- järelikult suur. Ja miks õunu pole, äkki see polegi õunapuu!? Küsimusi oli palju, aga alustasime algusest. Õpetaja Zenta abiga sai väike puuke endale võrgust aia, et mänguhoos visatud pall kogemata kombel okstele viga ei teeks. Vaatasime, uurisime, kirjeldasime, mõõtsime ja joonistasime – nii igal aastaajal. Küll oli põnev, kui lapsed esimest korda märkasid, et lehed õunapuult maha langevad. Jälle küsimused ja vastuste otsimine: miks lehti enam pole, kas varsti tulevad uued lehed, kas homme tuleb kevad? Esimeste pungade märkamine, üks esimene õieke! „Appi! Mis need sitikad siis teevad, näed, see leht on juba ära söödud,“ imestas Cristlin. Siit tuli uus teema- röövikud! Õnneks ei juhtunud puule sellest suurt midagi.
Nii möödus mitu aastat oma õunapuu kasvamist jälgides. Vahel unustasid lapsed puu olemasolu sootuks ning siis oli jälle üllatus, kui äkki muutusi märgati. Nii kuni selle kevadeni, mil puule ilmusid jälle pugad ja palju- palju mingeid valkjaid nupukesi. Kui need nupukesed olid avanenud, siis kattis puukest valge õitemeri. Kevad, suvi… suvepuhkus.
Aga iga suvi saab kord otsa ja peagi olid lapsed tagasi ning suur oli Sophia üllatus, kui ta avastas, et puul on õun küljes. “Meie õunapuul on õun!” No selline uudis pani lapsed kihama. Koguneti õunapuu ümber seda imet vaatama. “Aga vaata!” näitas Patrik. “Siin on ju üks veel!” Oligi. Õhinal kutsuti ka sõpru vaatama ning tädi Monika abiga sai see hetk ka pildile jäädvustatud.
Meie rühma õunapuu oli meile sügiseks kasvatanud koguni kaks ubinat ja nüüd jäi vaid oodata nende valmimist. Ja polnud hullu, et kõva tuul raputas enne õiget aega ühe õuna puult ning väike Heike teise rõõmsalt matsutades ära sõi. Meie õunapuu on suureks saanud ja kannab edaspidigi laste rõõmuks palju maitsvaid õunu. Lapsed on saanud kogemuse, kuidas see kõik toimus, on olnud ise millegi osalised. Ehk ei lase see teadmine ka teisi puid ilmaasjata murdma minna. Ja see on ju tarkus, mis tasub kooliteele kaasa võtta …
Astrid Puls
Monika Andrejev
Päikesejänku lasteaed