Rahvusvaheline kirjutamisekspert dr Christian Marquardt käis Eestis, et tutvustada õpetajatele uusi võtteid kirjutamise õpetamiseks. Kõlama jäi seisukoht, et pidevast kirjatehnika harjutamisest üksi ei piisa, sest käekirja omandamine tähendab tõhusate kirjutamisliigutuste õppimist, mitte tähtede täpset kopeerimist ehk joonistamist.
Selles on kõik ühel nõul, et loetava ja hea käekirja väljaarendamine on oluline, kuid ollakse erinevatel arvamustel, kuidas seda saavutada. Ühel meelel ollakse selles, et esmalt tuleb õppida selgeks tähtede esialgne kirjapilt, millelt saab üle minna oma individuaalsele käekirjale.
Algklassides õpitakse tähti perfektselt kirjutama. Ilusate ja täiuslike tähtede saamiseks kirjutavad lapsed aga väga aeglaselt ja püüdlikult, et kõik tähed ja sõnad oleksid joonte vahel ning kõikide tähtede kriipsud ja kaarekesed oleksid samasugused nagu trükitud tähed kirjatehnika vihikus.
Eeldatakse, et rohkelt nii harjutades omandavad lapsed liigutusmallid, mis salvestuvad ajju. Kuid selline õppimisviis ei arvesta, et kujutiste kopeerimisel ja kiirel kirjutamisel rakenduvad sootuks erinevad motoorse tegevuse juhtimise protsessid.
Koolis õpivad kõik ühesugust kirjatehnikat, aga ometi on täiskasvanu käekiri väga erinev esialgsest õpitust – täiskasvanute käekirja juures leitakse üllatavalt harva neid aspekte, millele koolis kõige suuremat rõhku pannakse.
Dr Marquardti arvates on koolis kasutatav tähekuju-keskne tähestik kõigest lähtepunkt. Ta leiab, et oluline on see, kuidas laps kirjutab, st kas lapse käemotoorika on arenenud. Tähtede aeglane joonistamine ei ole kirjutamine ning tähekujude pidev teadlik kontroll isegi pidurdab liigutuste õppimist.
Kuidas teha teisiti?
Liigutused tuleb muuta kiiremaks, järjestatuks ja seejärel automaatseks. Samuti on lapsele suureks abiks ergonoomiline kirjutusvahend. See parandab käe asendit, aitab kirjutusvahendit lõdvemalt käes hoida ning tõhustab õppimist väga mitmel moel.
Tähelepanu keskmes ei peaks olema täpse standardse kirjapildi järgimine, vaid selle omandamine, kuidas kätt ja sõrmi liigutada, et õppida kirjutama.
Lapsed peaksid õppima kirjutama liigutusi läbi tehes. Selleks ei tohi liigutused liiga aeglased olla, sest muidu ta kopeerib, mitte ei kirjuta – kui lihased järgivad täpset tähekuju aeglasel liikumisel, siis ei ole võimalik motoorikamalle luua ja talletada.
Last võib kirjutama õppimisel takistada ka pidev standardse kirjapildi visuaalne kontroll. Samuti võivad kirjutama õppivat last segada suunavad jooned – ka täiskasvanul on väga raske täpselt joonte vahele kirjutada.
Üheks võimaluseks on enne kirjutama õppimist teha lastega joonistamisharjutusi. Stabilo raamatus „Kuidas õppida kirjutama?“ on selleks mitmeid näiteid: laske lapsel niisama pliitasiga vabalt joonistada – nii harjub ta pliiatsit tunnetama; laske lapsel joonistada krokodillile hambad ja siksakid keha peale – nii harjutab ta V- ja A-tähe kirjutamist, aga palju vabamalt, sest ta ei püüa kopeerida tähte, ning samal ajal talletuvad kiirelt tehtud liigutused; laske lapsel joonistada maja akendele rulood – nii harjutab laps vasakult paremale joonte tõmbamist.
Mängeldes ja joonistades märkamatult kirjutamisliigutusi õppides on võimalik käe üles-alla ja sõrmede edasi-tagasi liigutuste koostöö tulemusena õppida palju tähesarnaseid kujundeid. Nii on lapsel hõlpsam omandada ka tähtede kujud ja õiged kirjutamisvõtted.
Ja kõige olulisem: kui õppida on tore, on ka hea tulemus tõenäolisem.
* Dr Christian Marquardt on mitme aasta vältel uurinud kirjutamisel kaasatud motoorseid võimeid ning sel sügisel käis ta Eesti õpetajatele tutvustamas maailmas ainulaadset käekirja analüüsi arvutiprogrammi ja uusimatel uuringutel põhinevat õppemeetodit.
Ester Riispapp
Assistent
PR Partner