Jõululaat Mai lasteaias

Neljapäeval, 10. detsembril toimus Pärnu Mai Lasteaias suurejooneline JÕULULAAT. Ootasin seda päeva väga, sest eelnevatest aastatest on jäänud meeldivad mälestused.

Laat algas õhtul kella neljast, kui esimesed lapsevanemad hakkasid oma lapsukestele järele tulema.

Jõudsin kohale natukene enne algust, sest tahtsin kandikutäie heeringa-sibula võileibu oma poja rühma laadaplatsile valmis sättida. Sõnulkirjeldamatu oli see vaatepilt, mis mulle avanes saali uksest sisse astudes. Rühmade õpetajad tegid viimaseid ettevalmistusi, endil päkapiku mütsid peas. Silmad jooksid üle arvukate laudade: koogid, vahvlid, muffinid, piparkoogid, iirisega kaetud maisikepikesed, tordid, heeringavõileibade vaagnad ja seda kõike mitmel, mitmel erineval viisil. See oli ainult imepisike osa, mida suutsin hetkega haarata. Muidugi ei jäänud märkamatuks ka arvukad hoidised, mis olid nii kenasti kaunistatud, täpselt nagu vanaema keldris ammustel aegadel.

Seadnud asjad paika, lippasin ruttu poja järele, et mitte millestki huvitavast ilma jääda. Saali tagasi jõudes hakkasime vaikselt jalutama ja vaatama, mille huvitavaga on sellel aastal lapsed, nende vanemad ja õpetajad kõiki laadalisi üllatanud.

Hästi palju oli käsitööd vanemate ja ilmselt ka vanavanemate poolt. Laadalaudu kaunistasid pitsheegeldused, kootud kindad ja sokid, pleedid ja väiksed mänguloomad. Sellest õhkus nii mõnusat soojust.

Kuna jõuludeni on veel natuke aega ja kõigil kindlasti pole kodud lõpuni jõulurüüs, siis oli see just õige koht, kuhu tulla oma varusid täiendama.

Kõige rohkem oli muidugi kõikvõimalikel viisidel erinevaid päkapikke meisterdatud. Palju oli jõuluehteid erinevates kõrretehnikates,  rohkelt oli meisterdatud ka lõngadest erinevaid nukukesi. Samuti oli ääretult vahvaid jõulukaarte lettidel, jõulumeeneid, kuumaaluseid, ise tehtud plastiliini, kuuseehteid, mida võingi loetlema jääda.

Veel panin tähele, et peaaegu kõikidel laadalaudadel oli saada vilttehnikas meisterdusi. Mina näiteks ostsin sellise seebi, mis oli viltimise käigus vildi sisse ära peidetud. Seda on  lapsel hea käes hoida, ei pane plehku nagu libe lutsukala, lisaks sellele oli tal ka karamelli lõhn juures. Ei saa salata, et silm jäi peale ka kaunitele ehetele. Vaimusilmas kujutasin kohe ette, kuidas pisikesed näpukesed neid pärleid paelale lükkisid. Ostsin ühe endale ka.

Sellel aastal oli ka midagi täiesti uut, juhataja kabinetist sai nagu võluväel, hubane kohvik. Vanemad koos lastega sõid, jõid ja puhkasid jalga. See ongi ühe õige laada tunnus, et peab vahepeal hinge tõmbama.

Ja veel oli põhjust seda jõululaata nautida, kuna oma koha leidsid tublide õpetajate eestvedamisel ÕNNELOOS ja LOTERII.

Märkasin, et poja hakkab ära väsima, natuke üle kahe aasta vana, väike veel. Hakkasin vaikselt läbi rahvamassi saali ukse poole liikuma. Ma usun, et me olime väga naljaks vaatepilt. Poja oli mul süles, poolik muffin käes. Minul olid kõikvõimalikud kohad ostetud laadakaupa täis nagu ise oleksin värvikas jõulupuu olnud. Peaasi, et midagi kaotsi ei läheks, kõiki lähedasi pidasime meeles.

Õues kõndides oli hea rahulolu tunne hinges, kõik läks nii kenasti. Kindlasti tuleb järgmine jõululaat veel põnevam.

Kaidi Truus

lapsevanem

Lasteaed Mai õpetaja