![lapsepõlve kuldsed hetked 005 [1280x768]](http://www.lasteaed.net/uploads/lapsepõlve-kuldsed-hetked-005-1280x768.JPG "lapsepõlve kuldsed hetked 005 [1280x768]")
Kas ainult mina tunnen, et lasteaiaõpetaja tööd ei väärtustata või mõtlevad nii ka teised lasteaednikud? Järjest tihemini kuulen, et juba 5aastasi lapsi pannakse eelkooli või Kullosse emakeelt ja matemaatikat õppima.
Kõige sellega (kooliks ettevalmistusega, emakeele ja matemaatika õppimisega) tegeleme lasteaias iga päev. Kasutame sageli ka eelkooliga samu töölehti.
Vanemat võib ajendada arvamus, et ega liitrühmas õpetajad lapsi ikka piisavalt hästi kooliks ette valmistada ei jõua. Kogu aeg tuleb ju väiksematega tegeleda.
Kallis ema! Teie 5aastasega tuleb mul ka iga päev päris palju tegeleda, ta ei ole sotsiaalselt veel eelkooliks valmis.
![lapsepõlve kuldsed hetked 019 [1280x768]](http://www.lasteaed.net/uploads/lapsepõlve-kuldsed-hetked-019-1280x768.JPG "lapsepõlve kuldsed hetked 019 [1280x768]")
Kristjan oli alles eelmisel aastal närviline ja nutune. Teda oli raske viia teise rühma teatrit vaatama, sest poiss on harjunud olema ainult oma rühmas ja rühmakaaslaste seas. Seda, et õpetaja mängis terve eelmise aasta lastega suhtlemismänge, laulumänge, tegi naljapäevi, teatrit ja hip-hop-tantsu, ei pruukinud ema märgata.
Aga ema arvas, et on aeg panna Kristjan eelkooli, sest elu nõuab. Õpetajal tõmbus süda kokku murest, et Kristjan ei pea vastu – võõras koht, võõrad inimesed, võõrad lapsed. Mis teha, see on vanema otsus.
Kas vanemad ikka on hästi läbi mõelnud, milline isiksus võiks ja peaks nende lapsest kujunema?
Laps veedab enamuse oma päevast lasteaias. Lasteaiaõpetaja näeb, millega laps kõige meelsamini tegeleb, millised on tema tugevad või nõrgad küljed. Arenguvestlusel Kairi emaga selgus, et ema sooviks näha Kairit reaalkooliõpilasena ja kaugemas tulevikus majandusõppes. Ema küsis siiski õpetajalt, kas Kairi sobib reaalkooli. Õpetaja arvas, et päris kindlasti mitte, sest Kairi armastab laulda, tantsida, joonistada, unistada, kuulata muinasjutte. Kairile sobiks rohkem humanitaarala. Ja matemaatikas ei ole ta tugev. Kairi ema tahaks, et üks lastest jätkaks temaga samal erialal. Ja tõdes ühtaegu, et tegelikult ongi noorem tütar justkui rohkem tema kalduvustega. Kairi ema oli väga tänulik, et õpetaja oma arvamuse välja ütles, sest ei soovi, et Kairi oleks praeguste valede valikute tõttu tulevikus rahulolematu ja õnnetu.
Ehk peaks ka lapselt küsima, mida tema soovib – 5aastaselt eelkooli, ujumistrenni või hoopis mujale.
Kui laps pannakse 5aastaselt eelkooli, käib ta seal ka 6aastaselt, siis algab päris kool ja kohustused kestavad pensionini. Hiljem küsitakse, kust tulevad närvilised õpilased, kes ei suuda end vaos hoida, ei seista enda eest ega hooli teistest.
![lapsepõlve kuldsed hetked 018 [1280x768]](http://www.lasteaed.net/uploads/lapsepõlve-kuldsed-hetked-018-1280x768.JPG "lapsepõlve kuldsed hetked 018 [1280x768]")
Laps peaks koolieelse ea veetma lasteaias mängukaaslaste hulgas, kuulama muinasjuttu, osa võtma toredatest üritustest ja väljasõitudest, stiilipäevadest, mängudest, õppima läbi mängu, õppima hoolima ja suhtlema. Laps peaks kulgema rõõmsalt ja õnnelikult ühest päevast teise keskkonnas, kus kiirus ei ole jumal. Laps peaks olema just need väga olulised aastad iseenda maagilises maailmas.
Kuidas vastaks laps, kellele ei ole antud aega olla iseendas ja mõtiskleda, küsimusele, kelleks ta tahab saada? Vist nii: “Ma ei tea, mu isa ja ema arvavad, et ma peaksin …“
Mida vastas Tjorven? Et läheb paksuks ja hakkab kirjutama raamatuid nagu onu Melker. Sest Tjorven sai olla lihtsalt laps. Ta imes kõike ümbritsevat endasse, suhtles vabalt kõigi inimestega ja tegi elust omad järeldused. Talle sai kiiresti selgeks, et mõni inimene käitub valesti, mõni on nii heasüdamlik ja lahke, samas nii eluvõõras ja abitu, et teda lihtsalt tuleb aidata.
Kus lapsed õpivad hoolimist, mõistmist, oskust astuda teise inimese kingadesse? Nad õpivad seda lasteaias teiste lastega suheldes. Ja eriti veel liitrühmas, kus kõik aitavad, kõik lohutavad, kõik võtavad kõiki mängu. Ja vanem laps on rühmas eeskujuks. Kõik vaatavad tema poole, sest teama teab, tema juba oskab ja tal tuleb kõik nii hästi välja.
Ülle Tõnumaa
Küsisite, et kas ainult Teie tunnete, et lasteaiaõpetaja tööd ei väärtustata, kui viiakse lapsi lasteaiast eelkooli või mõtlevad nii ka teised? Samalt mõttelt olen end korduvalt tabanud, kui järjekordsel rühmatäiel lastel kooliiga lähemale jõuab. Tänavu siis juba viieaastaste rühmas on eelkoolipalavik. Olen aastate pikku selle teema üle palju mõtisklenud. Täna ma enam ei arva, et eelkooli viimine oleks seotud minu, kui õpetaja töö, madala väärtustamisega, pigem tuleneb see vanemate ebakindlusest ja murest laste tuleviku ees, teadmatusest, vooluga kaasaminekust (kõik ju viivad, äkki mu laps jääb teistes maha, kui ei lähe), reklaamide ohvriks langemisest (eelkoolid peavad ju endale reklaami tegema – meedias ilmuvad suve lõpus järjepanu artiklid, tutvustamaks ja veenmaks lapsevanemat eelkooli vajalikkuses).
Vanemad teadagi, tahavad lapsele parimat – et ta areneks võimalikult kiiresti, võimalikult tubliks, et oleks võimalikult edukas, saaks võimalikust parima hariduse, oleks läbilöögivõimeline, eelnevast lähtudes saaks eeldatavalt hea töökoha ja elaks seega võimalikult hästi.
Mina, lasteaia õpetaja, koostan (lähtudes riikliku õppekava alusel koostatud lasteaia õppekavast) kuuplaanid, integreerin ja lõimin leidlikult ja püüdlikult erinevaid tegevusi, arvestan laste individuaalsete iseärasustega, muudan õppimise rõõmsaks, mänguliseks tegevuseks ja kohusetundliku õpetajana annan endast parima, et lapsel oleks rühmas hariv keskkond, meeldiv õhustik – seega tema arengut soodustav keskkond. Nõustan vanemaid, selgitan ealisi iseärasusi, et mäng on koolieelses eas põhilisim õppimise vorm. Murelik lapsevanem aga küsib ikka ja jälle üha uuesti: “Mäng jah, aga ikkagi, millal te õppima hakkate?” Siis tundub mulle, et nõustajana olen ma ikka väga läbi kukkunud. Samas saan aru, et minu selgitustöö lapsevanematele on kui sääse võitlus elevandiga – ma lihtsalt ei jõua murda ühiskonnas üldlevinud arusaama, et inimene peab olema nii edukas kui vähegi võimalik ja seda iga hinnaga ning et edukuse alusmüüriks peetakse võimalikult varast ja edukat stradipositsiooni. Pahatihti alles tagantjärele tarkusena tuleb teadmine, et edukas olemiseks on lapsel enim vaja tervet närvikava, enesekindlust ja eneseusku, julgust olla tema ise. Just need oskused saab laps rahulikus, talle omases tempos arenedes ja mängides. Lasteaed ei valmista last pelgalt kooliks ette, alusharidus on midagi palju laiemat, see on ettevalmistus kogu eluks. Kui alusmüür on kindel ja tugev, võib sellele rajada mida iganes ja just seda, mida igaüks ise tahab.
Lastelt oodatakse süvenemisoskust, selleta ju edukust ei ole, õppida ei saa, aga pideva tõttamise, kuhugi kiirustamise ja rabelemisega soodustatakse hoopis vastupidist. Laste päevad on liiga täis – lastead, õhtuti huviringid, sageli mitu, keset lasteaiapäeva eelkooli tõttamised – ikka ruttu ja kiiruga, isegi lõunasöögiks pole õieti aega. Lapse närvisüsteem alles areneb, see väsib ruttu, tugevnemise asemel saavutatakse vastupidine. Olen liiga palju näinud koolistressi juba lasteaias.
Peagi on meie rühmas igasügisene koosolek. Kas võtta üldse teemaks eelkool või lüüa käega, las vanemad teevad, mis tahavad? Küllap ma ikka võtan, lihtsalt missioonitundest, kasvõi eneserahustamiseks, et vähemalt olen oma seisukoha öelnud: “Lapsele, kes käib lasteaias, ei ole vaja kooliks täiendavat ettevalmistavat õpet ehk nn eelkooli. ”
PS!
Mõned aastad tagasi ütles üks lapsevanem:” Ma pean teie tööst väga lugu ja saan aru, et mu lapsele pole eelkooli vaja, aga ma lihtsalt ei suuda seista vastu ühiksondlikule survele ja seetõttu hakkab ka minu laps eelkoolis käima.”
– Nojah, võibolla see ongi siis üks võimalus, kuidas lahendada lasteaia õpetajate suurimat probleemi, laste suurt arvu rühmas. Nii jääb mul enam aega nende laste jaoks, kellede vanemad usaldavad riiklikku süsteemi ja ka mind, selle süsteemi üht osakest. Teistest on aga lihtsalt kahju.