Laagri Lasteaias viidi isad lapsepõlvemaale

29 [1280x768]Kui isad ühel porisel novembrikuu õhtul lasteaeda tulid, siis tulid nad selleks, et jääda sellel õhtul pisut kauemaks, sest ees ootas neid killuke lapsepõlve. Idee panna isad indiaanlasi mängima, tundus vahva! Kui paljud isad üldse oma lapsepõlves indiaanlasi mängisid, sellest polnud, aga  aimugi. See tundus olevat midagi uut ja teistsugust. Eriti vahva oli näha ka laste suurt vaimustust ja õhinat asjaga kaasa minna. Selge oli, et see pidu ei tule üksnes isadele, vaid ka lastele eriline.

Järgnes pikk eeltöö lastega – hakkasime uurima, kes need indiaanlased ikkagi olid, millised nad välja nägid, kus elasid, mida sõid jne. Uusi teadmisi kogusime nagu seeni pärast vihma.

Mäletan oma lapsepõlvest, et emal oli esikukapis suur kotitäis suvel Hiiumaa rannalt korjatud luigesulgi.  Küll nüüd oleks need head olnud, et indiaanlastele peakatteid teha. Paraku on need suled aga ammu juba kuskil minu lapsepõlve mängumaadel ära kasutatud. Ei leidnud me suuri valgeid sulgi ka mujalt, kahjuks.

26 [1280x768]Õnneks aga ei jää lasteaiaõpetajatel loovusest puudust ja nii sai olemasolevatest materjalidest ise suled valmistatud. Vaja oli kõigest puidust grillvardaid, valget paberi-riide vahepealset materjali, mida leidus lasteaia kapis, natuke liimi ja tegutsemistahet. Suled said päris ehtsad, kaugelt vaadates pettis nii mõnegi ära.  Peakatted said seega igati indiaanlastele väärilised.

Muusikasaali lavale ehitasime ehtsa vigvami – indiaanlaste eluaseme. Muretsesime mõned pikad liistud, pisut nööri, paar valget voodilina ja jupi kotiriiet. Ja tõepoolest, üks-kaks-üksteist ja vigvam oligi püsti. Müstikat lisas, vigvamis põlev lamp, mis pöörles oma erinevate värvilaikudega.

30 [1280x768]Peopäevaks olid paljud lapsed endale ka kostüümid muretsenud – kellel laenutanud, kellel ostetud, kellel ema õmmeldud. Viimase lihvi andsime aga näomaalingutega.

Ettevalmistused tehtud, võis mänguõhtu alata. Ilma ehtsate indiaani nimedeta, poleks pidu õige. Nii saigi igaüks selleks õhtuks endale päris uue nime, mille valimine käis pisikese takistusega. Korvi põhjas olid  nimesildid, korv pealt kaetud lõngaga, mille küljes rippusid kellukesed. Nimevalikul, ei tohtinud kelluke heliseda! Kui see siiski juhtus, tuli uus nimi valida. Sedelil oli kaks nime, üks lapsele, teine isale. Nimede põhjal sai ühest suurest hõimust kaks – maa hõim ja taeva hõim. Nüüd ei võtnud meie õhtust osa mitte „Marid“ ja „Jürid“, vaid  „Suur Madu“, „Tõusev Kuu“, „Väike Põõsas“, „Põhjatuul“ jpt vahvate nimedega indiaanlased.

Muusikaõpetaja Ruta, indiaani nimega „Rahetera“, oli lastele õpetanud selgeks ka ehtsad indiaani laulud, mis lastele väga-väga meeldisid ja nii algaski meie pidu indiaanlaste tervituslauluga. Sai ka pilli mängitud – üks hõim kõlapulkadel, teine laste enda kujundatud trummidel. Õhtu jooksul panime ka indiaanlaste osavuse proovile paberlennukitega läbi rõnga viskamisega.

33 [1280x768]Ohutuse mõttes jätsime enne jahileminekut nooled ja vibud seekord kõrvale. Karujahile minnes olime kõik julged jahimehed, aga paraku jäi sellest julgusest siiski pisut puudu ja saaki meil saada ei õnnestunud. See aga ei heidutanud kedagi, sest ees ootas tore hõimudevaheline sõprusmäng, kus nalja sai palju. Pisikese rõnga sisse, mis põrandal asetses, pidi ära mahtuma kaks suurt ja kaks väikest indiaanlast nii, et ringi sees puudutas maad nt ainult kaks jalga, ka ringist väljas ei tohtinud ükski jalg maad puudutada. Nuputamist selles mängus jätkus ja ka lahendused olid väga nutikad. Pärast seda kui kaks hõimu olid omavahel sõbrunenud, istuti lõkke ümber, lauldi indiaanlaste tulelaulu ja suured indiaanlased lugesid väiksematele muinasjuttu kolmest karust.

51 [1280x768]Peo lõpus kinkisid lapsed oma isadele nimelised rinnamärgid, mille nad ise olid joonistanud. Seekord oli nimed ikka sünnijärgsed, sest vaevalt keegi igapäevaselt Täpilise Karu või Kiirgava Õhtupäikse nimega asju aetud saab. Rühmas ootas indiaanlasi veel magus suutäis kirjut koera, et korvata natukenegi jahisaagist ilmajäämist. Lapsed lugesid veel luuletust ja siis oligi aeg vibud kokku korjata ning rõõmsal meelel koju minna.

Laagri Lasteaia V rühma õpetaja Merle Urblepp/ indiaani nimega Kastehein

21 [1280x768]

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

2 + 10 =
Please leave these two fields as-is: