Seen tundub salapärase ja mõistatusliku organismina. Kindlal aastaajal ilmub ta (kui ilmub) äkitselt kusagilt maapinnale ja õige pea on jälle kadunud. Võib kuluda aastaid, kui samasse kohta kasvavad sama liiki seened. Seepärast pole ime, et seened on läbi aegade hämmastust tekitanud ja nende olemasolu pole mõistetud. Pikka aega arvati, et seened kuuluvad taimede hulka, kuid viimasel ajal on loodud nende jaoks oma riik –seeneriik (Kosonen, L. 2002).

Tuleb meelde jätta, et ei ole olemas üldisi tunnuseid, mis eraldaksid mürgiseid seeni söödavatest. Ainuke tee seenemürgitusest hoidumiseks on mürgiste seeneliikide botaaniliste eraldustunnuste tundmine, mis on igal seeneliigil kahtlemata erinevad. Teiseks võimaluseks on korjata ainult neid seeni, mida seeneline kindlasti tunneb (Kalamees, K. 1966).

Selleks, et tunda ja eristada mürgiseid seeni söögiseentest peaks tundma seente olemust, nende kasvukeskkonda ja ehitust üldiselt.

Kuidas seened paljunevad ja kasvavad

Seene tähtsaim osa koosneb mikroskoopiliselt peenikestest niidikestest, mis moodustavad seeneniidistiku. Seeneniidistik areneb lehekõdus või kõdunenud puus ja aeg-ajalt pistab sealt välja oma viljakeha. Seene maapealset osa kutsutaksegi kõnekeeles (ja ka käesolevas töös edaspidi) seeneks, kuid see on tegelikult seene paljunemiselund. Viljakehast areneb miljoneid eoseid, tänu millele seened paljunevad. Seeneeosed on hästi väikesed, inimsilm märkab neid vaid tolmukübemena, kui murumuna kübarasse on auk tehtud või kui kaks seent on väga lähestikku kasvanud, nii et ühe kübar on teise peal ja ülemisest kübarast on eosed langenud alumisele kübarale. Seeneeosed on õhus kogu aeg ja nii nad rändavad. Kui satub ette soodne kasvukoht, siis hakkab eos kasvama ja moodustub uus seeneniidistik. Seda on näha, kui natukene lehekõdus sobrada või kui tükeldada kõdunenud puud: niidistik paistab hallitama läinud taimeosadena või niidistikuvõrguna (Kosonen, L. 2002).

Seente eluviis on parasiitlik: mõned seeneliigid lagundavad kõdu või mõnda muud elusainet, mõned on tõelised parasiidid, kes toituvad veel elusatest taimedest nt puust ning kahjustavad oma toitja elutegevust. Külmas kliimas toimub elusaine lagundamine aeglaselt ja on seetõttu eriti tähelepanuväärne. Mõned seeneliigid elavad koosluses kindlate puude või põõsastega. Näiteks kaseriisika lähedal kasvavad alati kased, võipuraviku leiab ikka mändide ja kuldtatiku lehiste lähedalt. Kuid on ka seeneliike, mille kõrvalt võib leida erinevaid puuliike (Evans, S. &. Kibby, G. 2006).

Seeneriigis on selliseid seenerühmi, mis on meile kasulikud  lausa majanduslikult nt toorainena ravimi-, toidu- või mõnes muus tööstuses.

Seene ehitus

Seene kolm peamist ja nähtavat osa on kübar, eoslehekesed ja jalg (joonis1). Nende juurde kuuluvad veel erisugused moodustised, mille olemasolu või puudumine aitab määrata seene liiki (Kosonen, L. 2002).

Kübar

Alles tärganud eoslehtedega seened on esialgu poolkerakujulised. Kübarad on väga mitmesuguse kujuga. Kübara kuju võib ka ühe liigi piirides tunduvalt varieeruda (Kalamees, K. 1966). Kübara kuju võib olla lehterjas või lame, keskelt nõgus. Mõne liigi kübar jääb koonusekujuliseks või on keskelt veidi kõrgem, kühmuga. Tähtsamad kübarakujud on näha joonisel.

Kübara alumisel küljel on õhukesed eoslehekesed, narmad, torukesed või lihakad voldid, kus valmivad ja vabanevad eosed. Kübara värvus, selle kuju ja pind on seene määramisel väga olulised (Evans, S. &. Kibby, G. 2006).

Seenekübara pind on liigiti väga erinev. Seen võib olla sile või väga erineva struktuuriga: vöötmeline, soomuseline, voltjas või karvane. Kübaral võib olla ka nädataolisi ebemeid (kärbseseen). Kübar võib olla kaetud libeda limaga, olla veidi kleepuv või täiesti kuiv.

Alati on tähtis tähele panna kübara värvust. Seenekübar on enamasti keskelt tumedam ja äärtest heledam, pealegi sõltub värvus ka limast. Kännumampel näiteks on hüdromorfne, see tähendab, et kübara värvus sõltub õhu niiskusest (Krikorev, M. 2007).

Eoslehekesed

Eosed arenevad seenekübara all tänu eoslehekestele ja lendavad siis mööda ilma laiali. Eoslehtede ehitus on erinev, need võivad paikneda väga tihedalt, kuid ka suurte vahedega, hõredalt. Limaseente eoslehed paiknevad väga hõredalt. Ka jala külge kinnituvad eoslehekesed eri moodi: kinnituvad vabalt (nt sirmikud, kärbseseened, šampinjonid), eoslehekeste tüvi ei ulatugi jala tüveni. Eoslehekeste värvus on samuti tähtis tunnus seeneliigi määramisel (Evans, S. &. Kibby, G. 2006).

Jalg

Eri seeneliikide jala kuju erineb liigiti väga palju. Jalg võib olla peenike, paks, rabe, tihe, õõnes või seest täis. Seeneliigi määramisel on väga tähtis jala kuju, see võib olla ühtlase kujuga nii alt kui ka ülevalt või näiteks allapoole piki tüve pakseneda. Jalal võivad esineda  tüvepaksendid, tüvele võib kinnituda niidistik, viimasel juhul jalg kitseneb tüve suunas ning ulatub kitseneva jätkena pinasesse.

Jala struktuur võib olla väga erinev – võru ümber jala torkab selgesti silma. Mõnedel seentel (nt suur sirmik ja kitsemampel) saab võru kergesti ära võtta. Mõnel seeneliigil liibub võru tihedalt jala külge (nt jahutanuk) ja on seetõttu raskesti eristatav.

Jala peal võivad esineda vöö, soomused, tutid või vatitaolised moodustised. Kõiki neid tuleb hoolega tähelepanna. Kärbseseenel on jala tüvel tupp. Kui seen jalalt hooletult murda, võib tupp jääda maa sisse ja nii kaob tähtis tundemärk. Mõnedel kärbseseentel on tutt kärbunud ja levinud kogu jala tüvele käsnataolisete moodustistena (Kosonen, L., 2002).

Eesti kasvavad tuntuimad mürgised seened ja nende tunnused

Meie metsades kasvava enam kui 300 söögiseene kõrval on seni leitud umbes 15 jäävalt mürgist seeneliiki, st sellist liiki, mis ka kupatamisel ei kaota oma mürgisust ning seejuures mõjuvad mürgiselt igale inimesele. Niisuguseid liike on praegu teada kuus:

• valge kärbseseen
• roheline kärbseseen
• panter-kärbseseen
• punane kärbseseen
• hiid-punalehik
• punakas narmasnutt

Neist on surmavalt mürgised on valge- ja roheline kärbseseen. Väga mürgised on

aga kõik loetletud seeneliigid. Punase kärbseseene mürgisus oleneb ka väga suuresti kasvukohast, klimaatilistest tingimustest ja geograafilisest asukohast. Kõikidel mürgistel kärbseseentel on kergesti meeldejääv ühine tunnus – jalal esineb korraga rõngas ja tupp.

Kõige selgemini on tupp eristatav valgel kärbseseenel sest see on avar ja kotjas. Iseloomulikuks omaduseks on ka ebemed kübaral va roheline kärbseseen, millel on ainult üksikud ebemed või puuduvad need üldse (Kalamees, K. 1966).

Valge kärbseseen (Amanita virosa)

Meie kõige ohtlikum seen, üleni valget värvi, kübara keskosa võib vahel olla kollakas. Eoslehekesed on täiesti valged, nende värvus ei muutu. Mõnel sügisel on valge kärbseseen laia levialaga. Kübar 5-10 cm, kellukjas-koonusjas, limane, valge, keskelt mõnikord kollakas. Jalg on sihvakas, valge, kergelt soomustega kaetud, ülaosas justkui räbaldunud võru, tüveosas sibulakujuline paksend, mis on peidetud paksu valgesse tuppe. Kergelt magusa lõhnaga. Kasvab nii leht-kui ka okaspuumetsades.

Seene mürgid on rakumürgid, mis hävitavad maksa-ja neerurakke, kui organismi satuvad. Valgest kärbseseenest ei tohi alla neelata tükikestki (Kosonen, L., 2002)!

Üheks sagedamini esinevaks seenemürgituse põhjuseks on valge kärbseseene segi ajamine šampinjoniga. Šampinjonil aga puudub valgele kärbseseenele omane tupp, samuti on šampinjoni eoslehed roosakad (Kalamees, K. 1966).

Roheline kärbseseen (Amanita phalloides)

Surmavalt mürgine seen, õnneks piiratud levialaga. Meenutavb valget kärbseseent, kuid kübar on roheline, oliivjas, läbomõõduga 6-12 cm. Alguses on kübar munajas, siis kellukjas, lamenev, limakarva, tumeda läikega (väga harva ka täiesti valge). Eoslehekesed on valged ja laiad. Jalg sihvakas, valge, kollakas-rohekas, vöötjas, valge võru enamasti viiruline ja tugevam kui valgel kärbseseenel. Jala tüvi on muguljas, peidetud sakilisse tuppe. Noore seene lõhn on nõrk, vanal ebameeldiv. Surmavalt mürgine, Kesk-Euroopas sagedamini surma põhjustav seen. Mürgid on valge kärbseseene omadega samalaadsed (Kosonen, L., 2002).

Panter-kärbseseen (Amanita pantherina)

Väga mürgine seen, sisaldab rohkelt muskariini. Noorelt sile ja ümar kübar muutub vananedes lamedaks, on rihvelja servaga, värvuselt hele- kuni tumepruun, kaetud arvukate loorist tekkinud ümarate või nurgeliste valgete ebemetega. Eoslehekesed on vabad ja valged. Jala alusel on mugul, mis on rennitaolise servaga ja ülemises servas arvukate kitsaste voltidega. Ligikaudu jala keskosas asub rippuv rõngas, mille ülakülg on sile ja vagudeta – see on oluline määramistunnus (Evans, S. &. Kibby, G. 2006).

Punane kärbseseen (Amanita muscaria)

Meie üks tuntuimaid seeni, kauni välimuse tõttu  on eriti silmatorkav. Seenel on valgete täppidega ja punase põhjaga kübar (10-20 cm), mis noorel seenel on pallikujuline, hiljem muutub lamedamaks. Kübar on kergelt koonusjas, värvus punakast oranžini, valge kaitsekiht muutub valgeteks täppideks, kuid võib olla ka ilma valgete täppideta seeni. Eoslehekesen on valged, jalg sihvakas, valge, ülaosas valkjas – kollakas võru. Tüvi meenutab mugulat, mille ümber on käsnataolisteks tupsudeks lagunenud tupp. Tavaline seen kase ja okaspuude läheduses, leviala lai (Kosonen, L., 2002).

Punakas narmasnutt (Inocybe erubescens)

Suure muskariinisisalduse tõttu surmavalt mürgine seen, on noorelt üleni vandelvalge. Ümar kuni suure kühmuga kübar lõheneb radiaalselt kiududeks. Eoslehekesed on algul hallikas-tuhmkollased, hiljem tumepruunid, jala küljest peaaegu vabad. Lihakas silinderjas jalg on kiuline. Kõik seene osad värvuvad katsumisel tumeroosakaspunaseks. Sellel varakult kasvaval seenel on meeldiv lõhn ja teda võib kergesti segi ajada mõnede söödavate liikidega.

Hiid-punalehik (Entoloma sinuatum)

Sellel palju mürgistusjuhte põhjustanud seenel on enamasti suur kahvatu-hõbehall kuni hallikas-ookerjas, sageli kupelja keskkohaga kübar. Keskmiselt kuni hõredalt asetsevad eoslehekesed on algul kahvatuhallid, kuid muutuvad valmides kiiresti tume-lõheroosaks. Nad on jalale kinitumise kohas hambaga või nõgusad. Kahvatu-hallikaskreem jalg on lihakas, silinderjas kuni terava otsaga. Seenel on tugev, mõnikord ebameeldiv jahulõhn. Sarnasuse tõttu mõne söödava seenega on teda eksikombel söödud; see põhjustab kõhuvalu ja võib olla isegi surmav (Evans, S. &. Kibby, G. 2006).

Kokkuvõte

Leidub ka teisi mürgiseid seeni peale eelpool loetletute, need kuuluvad tavaliselt lehtrikute ja narmasnuttite perekonda. Nad on väliselt vähem silmatorkavad ja seetõttu ei meelita tavaliselt korjama, sellepärast ei kujuta nad endast ka niivõrd suurt ohtu kui eelnev liikide rühm. Siiski võib nimetada veel mürgistest seentest: kuhik-narmasnutti, siid-narmasnutti, härmlehtrikut, niidulehtrikut, mõrandlehtrikut jne. Eriti ohtlikud on just lehtrikute liigid.

Peale jäävalt mürgiste liikide on olemas ka seened, mis on mürgised ainult toorelt ja kaotavad oma mürgisuse kupatamisel. Siia rühma kuuluvad ka hinnatud söögiseened – kaseriisikas, võiseen, tõmmuriisikas ja kirbe pilvik.

Selge on see, et seeneline peaks enne seeneleminekut tutvuma mõne käepärase seenemäärajaga. Tuntumate mürgiseente tunnuseid peaks aga õpetama juba lastele. Seda enam, et nende levikuala on lai.

Sellegipoolest on ka nendel mürgistel seentel oma koht looduses ja miks mitte silmailuks neid vaadata.

Signe Tomson ja Kätlin Luhamägi,

Tartu Poku Lasteaia õpetajad

Kasutatud allikad

Kalamees, K. 1966. Seened. Tallinn „Valgus“

Kosonen, L. 2002. Sada parimat söögiseent. Sinisukk

Evans, S., Kibby, G. 2006. Seened. Uudne Fotodega Euroopa seente määraja. Varrak

Hkrikorev, M. 2007. Hõrgud söögiseened. Sinisukk

Fotod: www.looduskalender.ee (külastatud 28.11.2007)

www.loodusmuuseum.ee Fotograaf: Vello Liiv (külastatud 27.11.2007)

www.pilz-baden.ch/galerie/sinuatum.html (külastatud 27.11.2007)