Markus ja jõuluõhtu

Kätte on jõudnud suur kaubanduspüha – Jõulud. Just nii ütles täna issi,  kui jõulukuusega koju tuli. Ta oli päris pahura olemisega, talle ei meeldi  rahvarohked kohad ja sagimine. Inimesed olevat kui hulluks läinud. Käivad kauplustes pea laiali otsas ( muide seda ma ka veel ei tea, kuidas see pea laiali otsas olemine välja näeb).

Ma  ei saa ka  aru,  miks nad seal sagivad? Nemad ju pole Jõuluvanad. Miks nad siis nii palju asju ostavad ja seda ostmist veel  kiruvad, et kõik nii  kallis ja ei tea mida osta?

Kõige lihtsam oleks ise üldse mitte osta,  vaid soovida Jõuluvanalt.

Kui isa siis lõpuks  selle suure kuusega üritab elutuppa trügida, kuulen juba ema kiljatust, et vaadaku isa ette – kõik asjad kukuvad riiulitelt alla. No meie peres seda  Jõulurahu küll hetkel ei valitse. Vanaema ja ema muudkui kamandavad isa  kuuske küll ühele poole, küll  jälle teisele poole kallutama.   Lõpuks katkeb isa kannatus ja jätabki kuuse nii seisma, nagu ise heaks arvab. Eemaldub kuusest veidi, kohendab alumisi oksi ja ütleb, et käib kah. No kuhu ta siis ikka käib, seisab ju? Ma ei saa aru, miks need suured inimesed ei võiks rääkida õiget juttu, muudkui  räägivad mõistu!

Näiteks ütleb naabri – Henri, et naerab  vahel minu jutust ennast ribadeks. No pole mina teda veel kordagi ühegi ribana näinud, ikka täies tükis, nagu poiss olema peab, olgu mu jutt kuitahes naljaks.

Nüüd on siis kuusk isa arvates paigas, ei käi enam ja me võime alustada selle ehtimist. Ema on tänavu uusi  kuuseehteid ostnud ja soovib, et ma neile niidijupikesed taha sõlmiksin. „Pikemad ehted paneme kõrgemale ja väiksemad allapoole,“ kamandab vanaema.

Jälle ei väsi vanaema seletamast, et vanasti ei ehitud kuuski nii säravaks, kuusepuu, mis tuppa toodi, oli ise juba nii ilus. Sinna riputati ainult omatehtud piparkooke, komme ja päris küünlaid. Vahel ka õlgedest meisterdatud päkapikke ja vatti. Seepeale kostab isa teisest toast, et vaadaku ometi milline see  kalli raha eest ostetud rääbakas kuusk välja näeb – see tulebki ehetega ära katta.

Nii me siis olimegi endiselt kuuse ehtimisega ametis. Tegelikult olen ma vanaemaga ühel meelel. Mulle ei meeldi liiga särav kuusepuu. Nagu mingi kunstpuu, isegi  kuuse lõhna pole enam tunda.

Isa hüüab, et ärgu me säraküünlaid unustagu, need andvat  hea talvelõhna tuppa.

Vot see säraküünalde põletamine mulle meeldib! No peab ju mingi muu asi ka peale jõulukingi  saamise meeldima.

See särin ja see ving, mis nendest küünaldest tuleb, on nii mõnus. Ei tea miks see mulle küll nii väga meeldib? Aga millegipärast on neid säraküünlaid  meie peres  alati liiga vähe. Järgmine aasta soovin Jõuluvanalt neid terve karbi, mitte neli –  viis tükki, nagu isal kombeks osta on.

Kuusk on  ehitud  ja õues juba kaunis pimedaks läinud. Nüüd peab ka küünlad põlema süütama, et Jõuluvana  näeks meile külla tulla.

Kust ta muidu peaks teadma, et me just täna teda ootame – ikka kuusepuu sära järgi. Seda ütles meile koolis õpetaja, kui ta meile Jõuluajast jutustas.

Tegelikult rääkis ta hoopis sellest Jeesuslapsest, kes siis  sündinud olevat,  aga mulle see jutt  eriti meelde ei jäänud. Rohkem  jäi meelde ja meeldis lugu Jõuluvanast.

Minu mõttelõnga (selle sõna tähendust ma juba tean, see  tähendab seda, et kui istud ja millegi üle mõtiskled ja muudkui edasi mõtled, siis mõtted veerevad nagu lõng lõngakeras) katkestab ema, kui  kutsub mind piduriideid selga panema. Meie peres on kombeks, et vanaema õmbleb Jõuludeks uued riided. Endale uue valge satsidega põlle,  emale pihikseeliku, isale ja mulle uued pluusid ja lipsud. Päkapikumütse ta igal aastal uusi ei õmble, need on meil juba päris vanad, nii et minu oma juba otsast natuke narmendab (ma armastasin tutti seal mütsi otsas väiksena ikka lutsida).

Kui piduriided selga pandud, asume kõik pidulauda katma. Ainus asi, mis mulle  laual meeldib on piparkoogid. Aga neid ei luba mu ema enne sooja sööki süüa. Pean mustad vorstid, kartulid ja süldi enne ära sööma.

Laud on nüüd kaetud ja  isa istub peremehelikult laua otsa ja  ema tema vastu. Mina vanaemaga vastakuti  üle laua. Ka meie kutsi Territ pole unustatud  ja temagi istub –  isa paremal  käel oleval väikesel pingil ja sitsib  kannatamatult, et  paremaid maiuspalasid  maitsta.  Ma annaksin oma portsu talle, kui vaid lubataks, aga seda kommet meil ei ole, et oma toitu koerale antakse. Terri võib meie seltsis istuda küll, aga oma toidu sööb ta ikkagi oma kausist.

Kui vanaema on Jõulupalve  lugenud, asume  agaralt toidu kallale, sest mine sa tea, mis kell see Jõuluvana tulla võib. Pole ju viisakas siis süüa, kui tema meie uksele koputab. Siis peame olema juba kõik valmis jõulusalmide lugemiseks.

Täna on meil Jõululaual üks uus toit ja vanaema väidab, et minule see kohe kindlasti maitseb. Välimus on tal küll üsna ilus,  kahju kohe süüa.  Meenutab siilipoissi. Jah, siilipoiss see ongi, selgitab vanaema, ainult arvaku ma ära, millisest  minu lemmiktoidust see tehtud on? No ega seda polegi väga raske arvata. Mulle meeldivad viinerid, friikartulid, makaronid, siis keerusai ja suur kohakala, mida issi ikka vahel koju toob, kui ta oma sõpradega  kalaretkel käib. Veel maitseb mulle saiaga maasika moos ja  pasteet. Vanaema oskab ise pasteeti teha, iga kord ta seda ise ei tee, vahel ostab poest ka.  Vanaema tehtud on aga palju parem. Aa … ongi selge, millest see siilipoiss tehtud on! See on vanaema pasteet! Mul ongi õigus,  vanaema noogutab rõõmsalt ja ulatab pasteedivaagna minu poole.

Kui söögilauas istutud, algabki minu lemmiktegevus- säraküünalde põletamine.

Üks, kaks, kolm … oh, neid on tänavu ju rohkem kui viis või neli. Kas tõesti kuulis Jõuluvana juba minu soovi järgmiseks aastaks. Küsin siis issilt, et kas tema tõi nii palju säraküünlaid? Issi noogutab ja asub neid süütama. Väikesed lapsed ei tohi neid küünlaid üksi süüdata, ainult koos suurte inimestega.

Et tikuga mitte oma näppu kõrvetada, tuleb issi mõttele süüdata  suure küünlalaga,  mis meil lühtris juba põleb. Ettevaatlikult ulatab issi mulle ka küünla ja äge töö läheb lahti.

Ülevalt alla süüdatud säraküünlad hakkavad särama ja tuba täitub järjest rohkem tossuga. Vanaema juba hingeldab ja vehib kätega, et ärgu me  teda ja ennast selle vinguga rohkem mürgitagu. Aga meie issiga koos, nagu kaks last, aina süütame üha uusi ja uusi küünlaid. Nii vahva on see küünlasära – tuba on nii valge, valgem kui öölamp seal vanaema kapil, mis öösiti põleb, selleks, et vanaema kergemini wc -ukseni tee leiaks.

Nüüd, kui säraküünlad on põlenud,  palub vanaema akna lahti teha ja tuppa värsket õhku  lasta. Isa asubki akna kallale, aga järsku kuuleme hirmsat kolakat ja põrinat. Mis see küll olla võis? Kas Jõuluvana tuli korstna kaudu, nagu seal multifilmis oli, kus ta korstnasse kinni jäi ja korstnapühkija appi ruttas. Selleks, et Jõuluvana välja päästa, pidi ta ahjusuusuu ära lõhkuma. Jooksen õige ahju juurde vaatama, äkki on Jõuluvana ahju kukkunud.

Samal ajal askeldab isa emaga akna juures. Ei, siin ahjus pole küll kedagi, see ahju uks hakkab ka vist ka väsima.  Nii ütleb vanaema, kui ahjusuud sulgeb. Ei saa minagi seda korralikult kinni.

Nüüd hüüab mind  isa  teise tuppa.  Vaadaku mina ka, mis  akna all toimub.

Päeval polnud seal akna all küll midagi huvitavat, mis seal siis nüüdki … Natuke kummargil ja kõhuli aknalaualt alla vaadates, näen ma imetlusväärset pilti.  See on ju kui muinasjutus. Akna all  lumel seisab ilus punane  kaunistustega traktor ja selle taha on kinnitatud armas saan. Saanil on saanitekk ja kellukesed küljes ja tekil lebab suur kingikott.

Kas tõesti unustas Jõuluvana  oma mootorsaani koos kingikotiga siia? Või on see tõepoolest Jõulukink meie perele? Minu Jõulusooviks oli ju traktor, millega saab niita, aga  see siin on nii uhke, sellist poleks ma  osanud küll soovida, sellega saab ju talvel ka sõita ja  teisi lapsi vedada.

Nüüd on ka vanaema,  isa  ja ema elevust täis ja ärgitavad mind riidesse panema, et saaksin õue Jõulukinki uudistama minna.

Kõigil soojad riided seljas, seame sammud tagaaeda, kus traktor asub.

Oh seda elevust küll, nii ruttu pean trepist alla minema, et mu väikesed  jalakesed igatpidi sassi lähevad, kuna suure kiirusega saapaid jalga pannes unustasin saapapaelad sõlmimata … Et mitte kukkuda, haaran isa varrukast kinni ja tõmban  tedagi hooga trepist alla. Kui keegi võõras seda vaatepilti  näeks, arvaks vist,  et meie perekond on Jõuluõhtul nii purjus ja  trepile upakile kukkunud. Mina kõige all, isa minu kõrval, vanema ja ema minu peal. Kuts  Terril paistab väga lõbus olevat ja tirib vanaema kasukaservast nagu tahaks teda püsti aidata. Lõpuks ajame ennast ikka püsti, kohendame riideid ja vanaema oma soengut – tema ju ikkagi aastates daam. Daamil pole ju sobilik sassis juustega  olla, eriti veel Jõuluõhtul. Komistamise tagajärgi  likvideerides unustasime kõik oma peaeesmärgi, milleks me siia õue tormasime. Isa naerab – ma pole teda ammu sedasi naermas näinud – kõik on sellest kukkumisest nii rõõmsad nagu kunagi minu sünnipäeval, kui nad üksteist minu pähe kallistasid.

Nüüd kamandab ema meid korralikult trepist alla astuma ja seob mu saapapaelad kinni, et  enam uut kukerpalli  ei juhtuks.

Maja taga avaneb muinasjutuline vaatepilt. Ainult aknast vaadates tundus see traktor palju väiksem … Traktor tundub ise ka nii õnnelik olevat, kõik ta nupud ja tuled säravad.  Nad lausa hüüavad, et puutuge mind, ma tahan teile rõõmu valmistada! Ma ei suuda uskuda –  kas tõesti saame selle endale! Traktorist kostab hääl, ta räägib meiega. Ta tervitab meid ja palub meil endaga ilusasti ringi käia ja ennast hästi toita. Samas ütleb ta, et tema sooviks oleks kuulda ka üht ilusat jõululaulu, enne kui ta kingi vastu võtmiseks loa annab.

Meie vanaema teab paljusid jõululaule ja asub usinasti viisi üles võtma ja  ärgitab meidki kaasa laulma. Mina ja ema ümiseme küll vanaemaga kaasa, aga issile on ikka tõesti karu kõrva peale astunud, seda ütleb minu emme ka … Issi laulmine on ikka üks kõva jorin küll.

Nüüd askeldab issi ümber traktori  ja lõpuks leiabki võtme. Emme  avab saanil olevad kingikotid ja leiab sealt palju pakikesi. Kõikidele pakikestele on lisatud kaardike ja  nimi koos Jõuluvana tervitusega, kes vabandab ajanappuse üle – ta ei saanud ise meid külastada, vaid kasutas oma põhjapõtrade abi,  kes saani  koos traktoriga meie maja ette toimetasid.

Vot sellist  Jõuluüllatust poleks ma unes ka osanud ette näha.

Terve ülejäänud õhtu ei väsinud meie issiga sellest traktorist rääkimast, nii et emme juba natuke pahuralt teatas, et tema tahab mingit muud juttu ka kuulata, näiteks seda, mida kasulikku Jõulukuul teinud olen ja mitu  paela õunapuule sidunud olen. Nii ma siis annan aru, nagu issi tööl, kui toimub aruandekoosolek. Eks ma pean  juba varakult  harjutama.

Piret Riis

Rubriigid: Omalooming. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

7 + 12 =
Please leave these two fields as-is: