Kakskeelne laps rühmas

Lapse kasvatamine on mitmekihiline ja mitmetahuline protsess. Üheks aluste aluseks selles on lapse varustamine kommunikatsioonivahendiga, st õige ja terve keeleoskusega.

Keel on alati tingitud mingist kultuurist ja toimib selle osana – keel on sild inimeste vahel. Keel pole ainult suhtlemisvahend, ta on ühtlasi ka sotsiaalse ja grupilise identiteedi tähis. Seega kannab keel oma kasutamise ja mittekasutamise kaudu hoiakuid ja väärtusi.

Kuna kakskeelsus ei ole inimesele looduse poolt kaasa antud, vaid on õppimise ja õpetamise tulemus, siis laps, kes kasvab kahe keele keskkonnas ja õpib mõlemat keelt, muutub kakskeelseks.

Kakskeelsus ei tingi identiteedikriisi ega emakeele hääbumist. Heal tasemel kõne arengu korral arendab kakskeelsus keeleteadlikkust ja laiendab lapse silmaringi.

Töö eesmärk on uurida vastava kirjanduse põhjal, kuidas toetada kakskeelse lapse varajase teise keele arengut tavalasteaias.

Keeleline areng – mõtted on vaja sõnastada ja sõnad mõtestada

Keelekeskkonnal on lapse keelearengus oluline roll ning ilma vajaliku keelekeskkonnata ei saa ka lapse emakeel normaalselt areneda. Nii emakeele kui teise keele arenguks on vajalik, et laps saaks seda kuulda ja kasutada võimalikult erinevates situatsioonides. Peamiseks keelekasutamise funktsiooniks peavad kõik keelt ja kõnetegevust uurivad teadused suhtlemist.

Lapse kasvades ja arenedes lähtutakse õppekasvatustegevuse kavandamisel põhimõttest lähemalt kaugemale, üksikult üldisemale. Samad põhimõtted kehtivad ka eesti keele kui teise keele õpetamisel lasteaias. Noorematel käib suhtlemine nii nagu emakeeleski – lihtsustatud või ühesõna fraasidega, vanemad lapsed kasutavad eesti keeles suhtlemisel juba pikemaid fraase. Mida noorem lapse, seda suurem osakaal on passiivsel keeleõppel ja eneseväljendus on seotud rohkem mitteverbaalse väljendusega, kus lapsed talletavad õpitut mällu. Aja möödudes järgnevad ühesõnalaused ja lapse vanemakssaamisega edeneb verbaalne väljendusviis.

Esimese või teise keele omandamise protsess kujutab endast liikumist keeles kui tervikus osade kaupa, kus tähendus ja kontekst astub esikohale ning keelekasutus eelneb grammatikaõppimisele, mitte vastupidi. Oluline on, et õpitav materjal oleks lapsele selge ja arusaadav, näiteks: vestlusringid, jutukeste kuulamine, arutelu kuuldu põhjal, pildi järgi jutustamine, lavastusmängud, folkloorsed laulumängud jms.

Teise keele omandamine on seotud täiendava koormusega inimese psüühikale, haarates üheaegselt kõiki psüühilisi omadusi –  tundeid, võimeid, tahet, mälu ning läbides kahekordselt keelelised ja sotsialiseerivad protsessid.

Mõlema keele segiläbi kasutamine võib osutuda lapsele psüühiliselt väga pingeliseks, sest ta peab olema pidevalt valmis reageerima kahte moodi – ümber orienteeruma kahes erinevas keelekultuuris. Psühholingvistilised uuringud on näidanud, et varane kakskeelsus traumeerib last vähem siis, kui kummagi keele kasutusvaldkonnad hoitakse lahus. Kui lapse kodus räägitakse kahte või kolme erinevat keelt, on parem, kui ema räägib näiteks järjekindlalt eesti, isa vene ja vanaema mõnda kolmandat keelt. Seega üks isik – üks keel. Vastasel juhul laps ei saa aru, millist keelt ema, isa või vanaema hetkel kasutab. Laps seob keele vastavalt isikuga ning kasutab tema kõneldavat keelt, vahetades seda vastavalt isikule.

Sama kehtib ka lasteaias, näiteks rühmas räägitakse ainult eesti keelt või räägivad õpetajad eesti keeles, õpetaja abi aga lapse emakeeles. Keeli võib jagada veel situatsioonikeskselt, näiteks rühmaruumis kasutatakse lapsega suhtlemisel ainult eesti keelt, kuid väljaspool lasteaia piire räägib õpetaja lapsega tema emakeeles.

Kuna kakskeelne laps jälgib suhteliselt sageli, kellega millist keelt kasutada, on tema suhtlemisoskused hästi arenenud, keelealane loovus suurem ja mõtlemine paindlikum.

Erinevate maade kogemused on näidanud, et varane teise keele õpe mõjub hästi laste keelelisele arengule. Esile võib tuua järgmist:

• laps on keelele vastuvõtlikum;
• laps omandab teise keele aktsenditult;
• laps saavutab teise keele parema oskuse kui hilisemas eas;
• laps areneb kognitiivselt, maailmapilt avardub;
• laps omandab tulevikus kiiremini teisi keeli;
• laps omandab sihtkeeles õppides hea analüüsioskuse.

Õpetaja töö eripära kakskeelse lapsega rühmas

Kakskeelne laps rühmas toob õpetajale kaasa suurema töökoormuse ja teatud mõttes ka suurema vastutuse. Õpetaja  tajub end kandvat mitut rolli ning seetõttu tunneb õpetaja lisakohustust:

• rohkem selgitamist, kontrollimist, jälgimist, analüüsimist;
• mõistete, sõnavara selgitust;
• kehakeele abil õpetamine;
• vastandtähenduste abil õpetamine;
• töölehtede ja pildimaterjali leidmine;
• pildimaterjali abil õpetamine;
• joonistamise abil õpetamine.

Kakskeelse lapsega suheldes on koolitatud õpetajal tavaliselt välja kujunenud teatud põhimõtted:

• aeglasem kõne;
• lihtsamate sõnade kasutamine;
• lause ümbersõnastamine lihtsamalt;
• küsimuste ja selgituste kordamine;
• näitlemine, kehakeele kasutamine;
• täiendavate selgituste andmine.

Õpetajad peavad oskama oma tööd analüüsida ning kõikide tegevuste juures peavad olema keelelised eesmärgid. Kokku võttes olgu laste kõne arendades õpetaja eesmärk:

• puhas hääldamine,
• väljenduse selgus,
• rikas sõnavara ilma parasiitsõnadeta,
• väljendussujuvus ilma lobisemiseta,
• väljendusjulgus ilma ebaviisakuseta.

Keele omandamine peab toimuma märkamatult, kuid see on nii lapse seisukohast – õpetaja seisukohast peab töö toimuma planeeritult ja järjepidevalt. Kuna väikesel lapsel puudub veel teadlik motivatsioon õppida teist keelt, on oluline, et õpetaja keskenduks sellele, kuidas lapsi motiveerida. Väga tähtis on, et lastele meeldiks kõik, mida nad õpivad, sealhulgas ka teine keel. Näiteks annab õpetaja kunstiõpetuse tunnis initsiatiivi lapsele, kes on emaga kodus õppinud plastiliinist tigu voolima. Võimalus kaaslastele oma oskusi näidata motiveerib eesti keelt kui teist keelt omandavat last kõneaktiivsusele.

Rutiintegevustega omandatakse tähtis sõnavara. Päeval on oluline teha rohkem rutiintegevusi ja nendega rohkem keelt seostada. Rutiintegevus tagab lastele kindlustunde. Nad teavad täpselt, mis järgneb millele ja see on nende jaoks turvaline. Näiteks: luule- ja lauluread minnes sööma, õue, magama või mängud korduva sõnumiga.

Õpetaja peab alati lapse poolt öeldud sõnade järjekorda parandama. Sõnade järjekord lapse kõnes on väga oluline, sest kõnedefektid püsivad ja kinnistuvad siis, kui nendele ei ole vastumõju. Näiteks vajab parandamist lause: ära söön supi, siis magustoit alustan.

Seega õpetaja:

• julgustab ja motiveerib;
• toetab ja pakub tuge, aga on nõudlik;
• planeerib tegevusi;
• õpetab ja informeerib;
• jagab materjale, selgitab sisu;
• produtseerib palju häält, et laps oleks hääle- ja keelekõlas (lastelaulude, unejuttude kuulamine plaatidelt);
• annab võtmesõnad;
• on sõnaraamat (õpetaja ütleb jooksvalt vajaliku sõna);
• valmistab ette õppematerjale.

Kui lasteaiarühmas on kakskeelne laps, peaksid pedagoogid kindlasti teadma, mis keelse kooli vanemad lapsele valivad. Kakskeelsed lapsed saavutavad enne kooli enamasti hea keeletaseme suhtlustasandil. Et hakkama saada kooli õppesituatsioonis, peab laps kooli astumiseks saavutama teatud keeleteadlikkuse:

• laps peab olema võimeline arusaadavalt edasi andma kogetut ja oma soove;
• tal peab olema piisavalt lai sõnavara grammatika õppetekstidest arusaamiseks ja nende reprodutseerimiseks (taastekitamine, järele looma);
• laps peab olema omandanud spetsiifilise ainealase sõnavara;
• kooliminev laps peab olema suuteline tegema lihtsamat keeleanalüüsi: eraldama lauseid, sõnu lauses, häälikuid sõnas, leidma kuulmise teel, mis on kaaslase ütluses valesti.

Vanematele

Kahe või enama keele õppimine on hea, ent lapsele ka täiendavaks intellektuaalseks pingeks. Selle pinge kompenseerimiseks tuleb last psüühiliselt motiveerida. Laps vajab rohkem vanemate tähelepanu, toetamist ja individuaalset lähenemist. Mitte kõigile lastele ei ole selline pingutus jõukohane. Kui laps käitub teisiti kui varem, tal tekivad une-, söömis- ja käitumishäired, siis tuleks tempot maha võtta. Väga oluline on anda lapsele vaikset omaette olemise aega infot ja muljeid läbi töötada, ise maailma avastada. Liigne vastutamine lapse eest ei lase areneda lapse enda vastutusel.

Soovitused lapsevanemale:

jäta lapsele vaikset omaette olemise aega;

• ära korralda tema päevakava üleni ära – las laps sisustab oma aega ka ise;
• lase lapsel endal mängu juhtida, ära anna talle pidevalt uusi mänguasju ja ideid. Sekku vaid vajaduse korral;
• anna lapsele mõista, et ta ei pea kõikjal olema kõige parem – kohustus olla pidevalt tubli teeb vaimule haiget;
• ära täida aega lakkamatu lobisemisega – pane raadio kinni, tekita müravaba aeg;
• külasta lapsega eestikeelseid kultuuri- ja spordiüritusi ning võimalda lapsel vaadata eestikeelseid telesaateid;
• ära õpeta päeval eesti keeles läbivõetud materjali õhtul üle vene keeles;
• ära nõua lapselt sõna-sõnalist eestikeelse või venekeelse õppematerjali tõlkimist teise keelde.

Kui laps on jäänud peatuma ühe- või kahesõnalause etapile veel kolmeaastaselt, siis on põhjust muutuda valvsaks ja pidada nõu logopeediga.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kakskeelsus perekonnas pole halb, kuid see nõuab lisapingutusi nii lapselt kui vanematelt.

Lapse mäng

Mäng on lapse sotsiaalse teadmise kujundamise vahend. Mäng pakub pinget, annab kogemusi ja võimalusi ümbritsevast elust kuuldut-nähtut mängus omamoodi rakendada. Mängus arenevad kõik psüühilised protsessid ja isikuomadused, eelkõige taju ja fantaasia, mis on igasuguse loomise ning loovmõtlemise alus.

Eesti keele õppes on soovitav, et kõik riimid ja laulud, mida me pakume lastele mängimiseks, oleksid seotud žestide ja liikumisega. Eriti hästi sobivad keeleõppeks folkloorsed laulumängud ja liikumised, sest folkloorse teksti ülesehitus on niivõrd universaalne, et tagab sõnumi mõistmise sõltumata vastuvõtja keelest ja rahvusest.

Kokkuvõte

Varane teise keele õpe on ettevalmistus nii kooliks kui eluks Eestis. Mitmekultuurilises ühiskonnas on normaalne nähe, et inimene oskab peale oma emakeele veel mõnda teist keelt. Keel on osa lapse identiteedist, olles lapsele abiks suhete loomisel teiste lastega. Kui muukeelne laps oskab hästi emakeelt ja tunneb oma kultuuri, on tal lihtsam näiteks ka eesti keele õppimine ja eesti kultuuri mõistmine. Ta hakkab järjest enam osa saama teisest kultuurist ning õpib end identifitseerima oma emakeelest erineva keelega ühiskonna täisväärtusliku liikmena.

Kakskeelsus on lapsele kerge ning talutav siis, kui see tuleb n-ö iseenesest, ilma organiseeritud sunnita ja mänguliselt. Laps võtab vastu just nii palju, kui talle parajasti sisse mahub. Last ei tohi sundida, kui tema intellekt ei ole küllalt arenenud.

KASUTATUD KIRJANDUS

Goebel, W., Glöckler, M. (1998). Laps. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.

Hint, M. (2002). Keel on tõde on õige ja vale. Tartu: Ilmamaa.

http://www.lasteaed.net/2009/02/15/kakskeelsus/. 10.10.2010a.

Juurak, R. (2001). Kas Eesti Nokia tuleb Narvast? Õpetajate Leht 6, 6.

Karlep, K. (2003). Emakeele abiõpe, II. Kõnearendus. Tartu: TÜ kirjastus.

Läänemets, U. (2002). Multikultuursus ja muukeelse kooli üleminek kakskeelsele õppekavale. Tallinn: Jaan Tõnissoni Instituut.

Muldma, M. Vikat, M. (2008). Mitmekultuuriline õpikeskkond – probleem või väärtus? Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus.

Mänd, M. (projektijuht 2009). Rmt: Õppematerjali kogumik eesti keele kui teise keele õpetamiseks (toimetajad Maiberg, L; Kons, A.). Tallinn: AS Kirjastus Ilo; trükikoda Ilporint.

Niiberg, T. (2007). Kakskeelsuse karid elus ja mängus. Tartu: AS Atlex.

Tartu Lasteaed Tähtvere õpetaja

Aili Leisson