Teatrimäng õpetab ja arendab nii suuri kui väikeseid

Teater on oma olemuselt mäng. Lapsed mängivad ja etendavad nähtusi, mida nad päevast päeva enese ümber näevad ja kogevad. Tee väikese lapse mängudest teadliku teatrimänguni on pikk, kuid jälgides mängivat last võib täheldada juba olulisi teatrielemente. Väikemees põristab autoga mööda vaipa, tüdrukutirts kiigutab oma nukku magama – need on mängud, mis jäljendavad päris elu. Teatrimängu käigus laps omandab uut teavet, uusi oskusi, peegeldab tundeid, õpib suhtlema, omandab kogemusi ja käitumisreegleid.

Lavastusmängud mõjutavad lapse keelelist arengut (kuulamis- ja jutustamisoskust, ilmekust, sõnavara, erinevate häälte matkimist), aitavad omandada paremini kirjanduspalade sisu, väljendada oma tundeid liikumise, sõna, miimika ja intonatsiooniga. Lavastuse valimisel tuleb eelkõige lähtuda lasterühma vanusest ja teadmistest. Näidendite ideed ja teemadering peaksid käsitlema lapsi huvitavaid elunähtusi. Näidendi tekst peaks olema suupärane, loogiline ja vanusele vastav. Liikumine, laul, pilliheli, rütmid rikastavad ja lisavad etendusele värvi ning annavad võimaluse lastel kaasa lüüa. Kaasa elama panna aitavad ka põnev miljöö, valgus- ja heliefektid ja põnevad näitvahendid.

Lavastusmänguni jõudmiseks on vaja teha eeltööd. Lapsega tuleb sageli vestelda, talle laulda, lugeda lühikesi luuletusi ja rütmisalme, mängida hüpitus- ja sõrmemänge. Matkimismängude kaudu omandab laps erinevaid liigutus- ja kõnemudeleid, mida läheb vaja hilisemas lavastusmängus. Sõimeealised lapsed kuulavad meeleldi täiskasvanu poolt esitatud lühikesi lugusid, aga lavastusmängu juhtmängija roll jääb selles vanuses veel täiskasvanu kanda. Loo valikul tuleb arvestada laste arengutaset, võimeid ja kuulamisoskust ja huvisid. Kuna sõimelaste tähelepanu ja keskendumisvõime on lühiajaline, tuleb neile esitada lühikesi muinasjutu lihtsustatud variante, anda võimalus vahepeal liigutada, kaasa rääkida ja imiteerida. Kaheaastasele on raske selgeks õpetada tekstiga rolli, aga käpiknuku hoidmisega ja erinevate häälte matkimisega saavad nad suurepäraselt hakkama. Kolmeaastane on võimeline juba täitma ka lihtsamaid sõnalisi rolle. Selles vanuses sobivad tekstid, kus on palju kordusi, need jäävad lapsele paremini meelde.

Lavastusmäng tugineb enamasti kirjanduspalale, väljamõeldud jutule, aga lavastada saab ka kasvõi luuletust. Mänguvahenditeks sobivad käpik- ja näpunukud, kinda- ja sokinukud, paber- ja pulganukud, mänguloomadest nukud, peakatted ja maskid, laua- ja tahvliteatri vahendid.

Tahvelteater on üks esimesi lastele jõukohaseid teatrivorme. Tahvliteatri siluetid peaksid olema piisavalt suured ja ilmekad. Samas võib ka joonistada pildid ja kogu tegevuse otse tahvlile või paberile. Vajadusel saab tegelastele lisada sobivaid detaile. Lauateatri vahendid a tegelased võivad seista ja liikuda soonikalusel või vineerist, plastmassist, plastiliinist taldadel. Pehmeid mänguasju nukkudena kasutades saab juttu lavastada laual või ka põrandal.

Lihtsalt valmistatavad on pulganukud – paberist ja papist väljalõigatud tegelased pulga otsas. Kuna need tegelased tulevad kord ühelt, kord teiselt poolt, peaksid nad olema kahepoolsed.

Käpiknukud võimaldavad mängida mistahes muinasjutte aga on ka igapäevategevuste käigus vajalikud abimehed laste tähelepanu köitmisel. Nuku suu läbi kuuldud õpetused või selgitused jäävad lastele paremini meelde  ja võetakse lihtsamini omaks (näiteks käpiknukk õpetab lapsi käsi pesema, tervislikult toituma, viisakalt käituma, ise riietuma, näitab ette võimlemisharjutusi või lohutab õnnetut sõpra). Käpik- ja näpunukud võivad esineda kas sirmi, improviseeritud lava, mööbliesemete tagant või hoopis ilma lavata. Vanast pappkarbist saab lihtsalt meisterdada lahtikäiva teatrilava, kus mängija ise jääb varju. See aitab paremini koondada laste tähelepanu. Peale traditsiooniliste teatrinukkude on võimalik nukke teha mistahes materjalist, õuest leitud puuoksast, paberikotist või kiletükist. Kõik sõltub sellest, kuidas osatakse need esemed elustada, panna liikuma ja  kõnelema.

Laps ja teater oli sel õppeaastal lastesõim Päkapikk tegevuskava läbiv teema, eesmärgiks lapse arengu toetamine läbi lavastus- ja sõrmemängude. Lastekirjanduse lavastamisel oli meie tegemistes suur osakaal. Kuuldud jutud ja luuletused mängiti läbi laua-, tahvli- või nukuteatris. Koos lastega on lavastatud kõigile tuttavaid jutte nagu „Tare-tareke“, „Kakuke“, „Rongisõit“, „Kiisu läks kõndima“. Alustasime lugude tutvustamist tahvelteatri abil, kus lapsed said tuttavaks tegelastega, said siluette tahvlile kinnitada ja nende hääli matkida. Kuna kordamine on tarkuse ema, siis mängiti samu lugusid ka käpiknukkudega või peakatetega, lisandusid liikumine ja laulud, mida lapsed eelnevalt olid õppinud. Sõime 2-3 aastased lapsed nautisid aktiivset kaasalöömise võimalust, loomade häälte ja liikumise matkimist ning eriti tegelaskujudena kostüümides esinemist.

Teatrikuul käisid oma etendusega meil külas lasteaia Naeratus vanema rühma lapsed, kes mängisid juba tuttava sisuga muinasjuttu „Tare-tareke“. Eriti toredad ja pilkupüüdvad olid nende kostüümid ning dekoratsioonid, mis tegid lavatusest nagu päri teatri. Märkimisväärne oli seegi kui toredasti ja ilmekalt vene rahvusest lapsed mängisid lavastust eesti keeles. Igal aastal lavastame lastesõime õpetajatega ühe toreda loo, millele koostame ise teksti, lisame sobivad laulud, valmistame dekoratsioonid ja kostüümid. Sel aastal lavastatud etenduses „Mõmmikute arstilkäik“ said lapsed kaasa elada karuema ja tema kahe poja tegemistele. Etenduse piletituluga toetati heategevusprojekti „Märka ja aita“. Teatrikuu tähistamiseks korraldasime näituse “Teeme ise teatrit“, kus eksponeeriti lastevanemate ja õpetajate valmistatud käpik- ja sõrmenukke. Peale näitust kolisid nukud rühmadesse, kus nad leiavad igapäevast kasutust laste mängudes, lavastustes ja tegemistes.

Teatrimängud on pakkunud rõõmu ja naudingut nii tegijatele kui ka pealt vaatajatele. Oli vahva teatrit täis aasta kõigile, nii suurtele kui väikestele.

Tiia Leitma

Lastesõim Päkapikk vanemõpetaja