Ühel septembrikuu hommikul jõudis Viljandi Mängupesa Lasteaeda kiri Karu Karlilt. Ta teatas, et ootab lasteaia 5- aastaseid lapsi Kaisukaru Piknikule. Rääkisime sellest lastele ja lapsevanematele ning otsustasime minna 15-ndal. Eelmisel päeval anti kogu Eestile ootamatult tormihoiatus. Midagi polnud parata, lükkasime reisi järgmisesse nädalasse.
Esmaspäeva hommik. Ilus sügispäev oli alanud, päike paistis kohati pilve tagant ja soe sügisõhk paitas põski. Hommikueine lasteaias söödud, võis alata päev tegutsemiseks. Pärnaõite ja Männikäbide rühma lapsed panid seljakotid selga, võtsid kaisukarud kaenlasse ja bussi. Bussiga sõitsime me Tipu Looduskooli. Sõit läks küll kiiresti, bussiaknast vilksatasid mööda metsad ja põllud. Kui suurelt maanteelt ära keerasime, paistsid kahel pool teed ainult metsad ja metsad.
Tipu vana koolimaja juures ootasid Dagmar ja Aire, kes korraldasid meile Kaisukaru pikniku. Alguses istusime suure pika laua ümber. Dagmar tutvustas meile väikest kaisukaru. Ta rääkis juurde õpetliku loo, kuidas väike karupoeg looduses hakkama saab ja mida tal ellujäämiseks kindlasti vaja on. Läbi jutu kumas mingi salasõna – VETÕ. Siis jagati lapsed kahte gruppi. Meie grupi juhiks hakkas Aire, kellega liikusime matkarajale. Päris teekonna alguses jagas Aire meile oma kirjust kotist killukesi vikerkaarest – väikesi värvilisi kivikesi. Aire palus otsida kivikestele sarnaseid värvuseid loodusest. Mulle sattus kuldse tooniga punane kivike, nägin kohe põõsal sama värvi lehti. Kivikestega mäng oli väga põnev, mõnda värvi andis kohe tükk aega otsida.
Jõudsime põõsa juurde, mille all nägime tekkidega vooderdatud kaste. Saime teada, et see on kaisuloomade lasteaed. Sättisime oma kaisukad „lasteaeda”, lehvitasime neile ja jätkasime matkateed. Airel oli kaasa võetud imekott, millest tuli iga natukese aja tagant välja mingi järgmine üllatus. Kõigepealt võlus ta kotist välja pildiraamid ja palus meil olla ise kunstnikud, st. leida loodusest midagi sinna raami sisse. Lastele pakkus selline „kunstnikutöö” suurt lusti. Mõne aja pärast ilmusid imekotist välja torud, millest läbi vaadates paistis ümbritsev hoopis teistmoodi.
Meie matkarada kulges mööda jõeäärt. Sel teel oli igal sammul midagi huvitavat – konnad, putukad, teod, seened, aga ka teispool jõge heina nosivad lehmad. Imetlesime sügise värve puudel ja põõsastel. Matkarajal oli üks vahva postkast. Muidu nagu postkast ikka, aga ukse küljes rippus suur kivi, mille nöör oli läbi postkasti veetud. Selgus, et see kivi aitab suure tuulega uksel kinni püsida. Väga kaval nipp. Ühe suure künnapuu juures nägime kopra koopa avaust ja maas olid purgid „kommidega”. Uurisime neid komme ja siis teatas Aire, et tegemist on siiski jänese ja kitse pabulatega. Lapsed said südamest naerda. Ühes purgis oli aga mingi kollakas kõver konks. Aire selgitas, et see on kopra hammas. Korraga kuulsime kauguses müristamist, taevast katsid tumedad pilved. Olime veendunud, et saame paduvihma krae vahele, aga õnneks ilmataat hoidis meid sel retkel ja jäime kuivaks.
Asusime tagasiteele. Poolel teel saime kokku teise grupiga. Aire võttis teise grupi endaga kaasa jõe äärde, aga meie jäime Dagmariga. Kõigepealt tahtis Dagmar teada, kui palju on meil meeles sellest, mida ta hommikul oli rääkinud. Mida küll tähendab salasõna VETÕ? Lapsed mäletasid – V on vesi, E tähendab elupaika, T on toit ja Õ muidugi õhk – kõik see, mis on eluks vajalik nii inimesel kui loomal. Dagmaril olid välja mõeldud sellised mängud, mille kaudu lastel kinnistusid saadud teadmised. Esimeses mängus oli 3 karu ja ülejäänutele jagas Dagmar kaelasildid, millel olid pildid eluks vajalikest elementidest. Karud pidid leidma kõik neli ja oma „koopasse“ viima. Lapsed tulid ülesandega kergesti toime. Edasi läks mäng selliseks, et osa lapsi olid karud ja osa puud. Karud kõndisid puude vahel kuni märguandeni ja siis pidi igaüks kiiresti endale puu leidma, mille alla kükitada. Esialgu ei olnud selles midagi keerulist, aga siis hakkas Dagmar metsameheks, kes puid maha võtab. Karud pidid enda puid kaitsma hakkama, et oleks, mille all elada. Lõpuks jäi siiski ainult 2 puud. Otsustasime, et puid tuleb hoida, muidu ei saa metsloomad edasi elada. Üks vahva mäng oli veel. Nimelt palus Dagmar lastel leida ümbrusest midagi sellist, mis lendab ja midagi sellist, mis kukub. Läbi katsete said lapsed teada, kuidas levivad seemned looduses.
Hakkasime tagasi koolimaja poole kõndima. Lapsed rääkisid oma muljetest. Jõudsime „kaisukate lasteaia“ juurde. Aga oh õnnetust ja imestust – kõik kaisukad olid kadunud. Meid ootas kiri, millest saime teada, et oma kaisukarude leidmiseks peame lahendama teele jäävad ülesanded. Need ülesanded olid peidetud karu käpajälgede alla muru sisse. Tegelikult toimus saadud teadmiste kinnistamine – igas küsimuses leidus midagi karude elu kohta ja vastuseks oli kas vesi, elupaik, toit või õhk. Ühesõnaga – VETÕ. Märkamatult jõudsime ringiga taas koolimaja juurde. Kaisukad ootasid laua peal reas. Laste taaskohtumise rõõm oli suur. Sinna olime jätnud ka oma seljakotid. Oi, nüüd läks sagimiseks, tuli ju meelde, mis emmed olid kaasa pannud. Õpetajad küpsetasid veel lõkkel viinereid lisaks ja nii kujunes sellest üks mõnus piknik peale pikka matka.
Esimesed piisad hakkasid taevast alla tulema. Taevas oli muutunud ähvardavalt tumesiniseks, oli näha välgusähvatusi ja kuulda müristamist. 
Pakkisime kiirelt oma matkakotid kokku, tänasime Dagmarit ja Airet kordaläinud päeva eest ja lippasime bussi poole, mis meid maanteel ootas. Ja kui buss oli vaevalt liikuma hakanud, algas tõeline paduvihm. Ilm oli ühtlaselt tumehall ja bussiakendest ei näinud midagi peale mööda klaasi tormavate veenirede. Sõit linna poole möödus vaikselt. Kell hakkas 2 saama, lastel oli ju harjumuspärane lõunauinaku aeg.
Olime küll väsinud, kuid veetnud väga laheda päeva, palju näinud ja uusi teadmisi juurde saanud. Täname selle meeldejääva päeva eest lasteaia projektimeeskonda ja Keskkonna Investeeringute Keskust, kes ettevõtmist toetas.
Reet Pajumägi
Lasteaed Mängupesa õpetaja
