OKTOOBER (Porikuu, rehekuu)

 Porikuuks kutsuti oktoobrit, sest tavaliselt oli selleks ajaks sadanud nii palju vihma, et kõikjal oli märg ja porine. Rehekuuks nimetati oktoobrit aga töö pärast, mida sel ajal kõikjal taludes tehti. See oli rehepeks – suurte puunuiade ehk kootidega peksti viljaterad kuivanud kõrte küljest lahti, et need siis kotti koguda ja veskil jahuks jahvatada. Viljakõrred kuivasid rehel ehk lae all puust restil ning just sellesama restimoodi rehe järgi ongi rehepeks oma nime saanud.

Simunapäev, 28. oktoober

Vanasti tähistas simunapäev talve lähenemist ja seepärast öeldi, et „Siim teeb sillad soode peale, madalate maade peale“. See ütlemine tähendas, et alates simunapäevast hakkasid soodele tekkima jääkaaned. Öeldi ka, et „Siim teeb silla Mardile maale tulla“ – see tähendas, et simunapäeval polnud enam palju jäänud päevani, mida kõik väga ootasid. See oli mardipäev, mil sai teistes taludes tembutamas käia.

Et simunapäeva hommik oli ilus ja päiksepaisteline, siis kutsus õpetaja Pääsuke meid emakeele tunni ajaks jõe äärde. Seal rääkiski ta meile simunapäevast ning õpetas ühe vanaaegse simunapäeva salmi, mis kõlas nii:

Siim teeb sillad soode pääle,

madalate maade pääle,

turbajõed jõgede pääle,

kus ei kasta naene jalga,

naene jalga, härga sõrga,

mees ei uputa hobusta

ega kasta kapukida.

Lugesime salmi küll ükshaaval, küll kõik koos. Kõige rohkem meeldis mulle aga see, et alustasime lugemist sosinal, muutes häält järjest valjemaks. Lõpuks kajas meie vali lugemine hommikuse jõe kohal täpselt nagu nõiasalm, mis paneb jää vete peale kasvama. Pealegi polnud meie klassist veel mitte keegi kunagi sedasi looduses valjul häälel salmi lugenud ega selle kõlamist kuulnud. Kõigile meeldis õues lugemine väga ja hiljem liikusid kooli peal jutud, et meie klass käis hommikul jõe peal mardipäevaks jääd nõidumas. Tegelikult polnudki see nii vale, sest nõidumise moodi tundus see tõesti!