27. septembri hommik 2011 a. algas pilves taeva ja vihmasajuga. Ilmajaam ennustas terveks hommikuks sadu.
“Kurb kui täna õue ei saa…,” mõtlesid õpetajad aknast välja vaadates.
JA SIIS SEE ALGAS!
Kuidas on see võimalik? Kus on politsei?
Meie lasteaia õuele ilmusid kaks mereröövlit – triibulised särgid seljas, rätikud peas, mõõgad vööl, tassisid nad aardekirstu, mis tundus olevat rasket varandust täis.
Mõistsime, et nad olid omavahel riidu läinud, sest kumbki tiris kirstu oma poole. Mõõgad välkusid, teineteist tõugati … hirmus, mida me aknast nägime!
Olime koos lastega sellest vaatepildist nii šokeeritud, et ei taibanud sel hetkel mitte midagi ette võtta. Lõpuks saavutasid nad arvatavasti mingisuguse üksmeele, sest suundusid väravast välja ja hakkasid uurima kaarti. Nägime, kuidas nad kätega vehkisid, vahepeal kirstu otsa istusid ja puhkasid. Muidugi, riidlemine ju väsitab!
Jällegi alustasid nad kaardi uurimist. Tundus, et jõudnud arusaamisele, kuhu tuleb minna, pillasid nad kaardi maha ja panid mere poole plagama.
Õpetajatega toimus samuti midagi enneolematut! Nagu üks mees, tormasid nad tänavale, haarasid kaardi, uurisid seda ja otsustasid – kaardil märgitud aare tuleb enne mereröövleid üles leida!
Lasteaedade majanduslik olukord ei ole teadagi kõige parem. Aarde leidmise korral oleme plaks viie rikkama seas! Mõeldud, tehtud!
Lapsed ruttu riidesse ja asusime teele Promenaadi poole, nii nagu kaart näitas. Jõudnud kohale, pidasime maha ühise nõupidamise ja otsustasime nelja erinevat teed pidi varandust otsima hakata. Aga oh häda – piraadid olid meid märganud. Nad ei tahtnud kuidagi ilma keerulisi ülesandeid lahendamata meid endast mööda lasta.
“Kollast teed” pidi minnes sattusime mereröövlile, kes pani lapsi pallidega täpsust viskama. Ise selgitas ta õhinal, et nii õpime me kõige paremini laevu täpselt põhja laskma. See olevat mereröövli ameti juures väga oluline. Õnneks me seda päris selgeks ei saanud. Ei oleks õpetajana õnnelik, kui kasvandikud laevu põhja hakkaksid laskma…
Vaevatasuks andis mereröövel rohelise kaardi ja meil tuli minna mööda “rohelist teed”. See tee viis mereröövlite ema juurde, kes eksamineeris lapsi mereloomade tundmises. Temalt saime “sinise tee” kaardi.
Muidugi oli meil peas vaid üks mõte – varandus, mis päästab meid kõigist hädadest. Lootsime, et “sinise tee” lõpus ongi säravalt hiilgav laekakast, aga seal ootas meid hoopiski järgmine piraat!
See mereröövel meenutas kaptenit. Ta käis ümber kivi, vehkis mõõgaga. Asi muutus nii jubedaks, et oli juba tahtmine turvalise lasteaia poole tagasi tormata. Aga ei, me ei anna alla! Tänasida toimetusi ära viska homse varna, ütleb vanasõna.
Laste julgustaval toel – tulgu mis tuleb, hakkasime pärima varanduse järele. Piraat põikles vastustest kõrvale ja pani meid hoopis pimesikku mängima. Mõõk oli sel mehel väga kummaline – selline mõistusega – igaühe kätte ei tahtnud minna, hakkas kohe kisama. Ta väitis, et ei tea kaptenist midagi.
Saime temalt punase kaardi ja asutasime end teele. Pidime soolasambaks ehmatama, kui põõsast kargas välja järgmine mereröövel – pikk köis õlal ja teatas, et tema on kõige tugevam ja osavam ja ta võidab köieveos meid kõiki nagu naksti.
Proovisime selle hooplejast piraadiga köievedu ja selgus, et ei olegi ta kõige tugevam. Tugevad olime hoopis meie, sest võitsime teda!
Nüüd olid kõik teed läbitud ja seisime rannal, ankrus seisva mereröövlite laeva lähedal. Piirasime laeva sisse, sest viimane võimalus aare leida, on leida see laevast.
Selgus, et aare oligi laevas, aga….. seda valvas kapten! Ta kargas püsti, vehkis mõõgaga ja teatas, et ärgu mitte keegi lootkugi varandust endale tahta!
Algasid läbirääkimised. Kapten taltus. Mereröövlid olid meid juba pikemat aega väntsutanud nii ja naa. Nüüd tegi seda ka kapten. Pidime tantsima ja tõestama, et oleme igati aarde väärilised.
Lõpuks lasi kapten kirstul mööda liugteed meieni veereda. Ise hüppas ta laevalt maha ja teiste piraatide julgestamisel avas laeka…
Me olime sellest särast, mis aardekirstust lausa välja paiskus, täielikus lummuses. See täitis kogu ranna. Iga rühm sai oma kuldse varanduse ja… pistis põske.
Olime unustanud, et tulime raha taga ajama.
See tore ja põnev hommikupoolik on tuhat korda parem kui varandus. Raha eest sõpru ja üksmeelt ei osta. Õigete väärtushinnangutega inimesed pole müüdavad ega ostetavad.
Meie maailm oli sel päikesepaisteliseks muutunud hommikul imeilus.
Mängisime veel kaua Promenaadi Aafrika ranna mänguväljakul….
õpetaja Piret Tutt,
Haapsalu Lasteaiast Tareke