NOVEMBER(hingedekuu,mardikuu, talvekuu)
Hingedekuuks nimetati novembrit kuu esimese tähtpäeva, hingedepäeva, ja mardikuuks mardipäeva järgi. Talvekuuks kutsuti novembrit aga seepärast, et just selle kuuga algas tavaliselt looduses talv.
Hingedepäev, 2.november
Kui me täna hommikul Hanna ja Kadriga kooli ees kohtusime, siis imestasime väga – tavaliselt paistab sel ajal juba kooli akendest valgus, kuid täna oli koolimaja hämar. Kadri arvas, et ehk on elektrikatkestus, olgugi, et see ei tundunud võimalik, sest meie kõigi kodudes olid lambid alles põlenud ja elektrikannud teevett keetnud. Niisiis, otsustasime asja lähemalt uurida. Kui me kooliuksest sisse astusime, ootas meid ees muinasjutuline vaatepilt – kooligarderoobis põlesid vaid üksikud lambid ja garderoobitädi laual oli ilus suur vaagen põlevate küünaldega. Hämar valgus muutis terve kooli vaikseks ja mõtlikuks. Klassis olid koolipingid juba seina äärde ritta lükatud ning meie klassi tüdrukud Stiina ja Merle rullisid lahti suurt kaltsuvaipa, millele me tunni alguses end kõik ringi istuma sättisime. Õpetaja süütas aknalaudadel küünlad ja tõstis ühe küünla ka ringi keskele.
„Täna on talurahvakalendri järgi hingedepäev ja sel päeval mõeldi vanasti neile lähedastele, keda enam polnud,“ lausus meie klassijuhataja, õpetaja Pääsuke.
Ta rääkis meile vanadest hingedepäeva kommetest – sellest, kuidas surnud pereliikmete ja sugulaste hingedele ööseks toit lauale jäeti ning neid külla oodati. Hingedeaeg oli vanasti vaikne aeg, mil mõtiskleti ja meenutati rohkem kui tavaliselt ja seepärast arvas meie õpetaja, et meiegi võiksime tänasest hingedepäeva hommikust teha meenutuste hommiku. Sellise, kus igaüks saaks rääkida ühe loo mõnest talle kallist inimesest, kes on siit ilmast lahkunud. Mina rääkisin loo oma vanaema Hildast, kes suri kaks aastat tagasi. Vanaema Hilda oli suur loodusesõber – ta elas metsatuka serval väikeses majakeses ning käis iga päev heinamaal jalutamas. Et mu vanaema väga hästi taimi tundis, siis käidi temalt nõu küsimas – milliste taimedega saab lõnga värvida, milline taim ravib kõrvavalu ja veel paljut muudki. Minu vanaema teadis vastuseid kõikidele neile küsimustele. Taimedega lõnga värvimine oli üks tema lemmiktegevusi. Kui lõngad värvitud, kudus ta kogu meie perele ilusaid kindaid ja sokke. Igal aastal saime vanaemalt jõuludeks uued kirjud sokid või kindad. Teadsime seda juba ette, kuid rõõmustasime sellegipoolest, sest vanaema kootud asjad olid meie jaoks väga erilised ja armsad. Nii hea oli üle pika aja jälle vanaemale mõelda. Pärast tema matust olin ma vanaemamõtted peast ära ajanud, sest need tegid mind kurvaks. Täna temast rääkides sain ma aga aru, et mul on vanaema Hildast ka palju rõõmsaid mälestusi, mida meenutada.
Kui me Maruga koos koolist koju läksime, siis rääkis temagi, et oli mõelnud klassi aknalaual põlevaid küünlaid silmitsedes vanaema Hildale. Seepärast otsustasime, et paneme õhtul koos ema ja isaga oma kodu aknale samuti põleva küünla, täpselt nagu vanadel aegadel kombeks oli. Seda selleks, et vanaema oskaks hingedepäeval meile külla tulla.