Viimaste päevade jooksul on seoses traagilise juhtumiga Lasnamäe lasteaias kerkinud teravalt üles paljud kaua varjusurmas olnud teemad, mis on tihedas seoses meie hariduse kvaliteediga. Lasteaed on koht, kuhu lapsevanem toob terveks päevaks oma kõige kallima vara. Teadmine võimalusest, et lapse baasturvalisus meie lasteaedade tänase korralduse juures ei pruugi olla kaitstud, on paljusid inimesi nüüd lõpuks lasteaia probleemidele mõtlema pannud. Kahjuks ärkame alles siis, kui kohutav õnnetus on juba juhtunud.
17. novembril tähistati Lapse Õiguse Konventsiooni kahekümnendat aastapäeva. Tähistati leinas ja kurbuses. Oma sõnavõtus Eesti lastekaitse olukorrast ei näinud Katrin Saks (Eesti Lastekaitse Liidu president) palki Eesti Lastekaitse Liidu silmas, ei märganud juhtida tähelepanu suurtele puudujääkidele konventsiooni täitmises nii riiklikul, omavalitsuse kui institutsionaalsel tasandil. Lapse õigusi puudutavate tõsiste sisuliste teemade asemel rääkis Katrin Saks Siberisse küüditamisest, Venemaa hirmust ja trükimasinatest.
Teiste ettekannete slaididest selgus, et veerand eestlastest peab lapse füüsilist karistamist sobivaks kasvatusmeetodiks, psüühikahäiretega lastele ei suudeta enamasti abi anda, lastetraumade arv nii kodudes kui lasteasutustes on ehmatavalt kõrge, noorte haridustee viib paljudel juhtudel lootusetusse tupikusse ja paljut muud.
Millises Eestis me täna elame? Kas elame hirmude ja repressioonide Eestis või elame demokraatlikus ja vabas riigis, kus igal lapsel on õigus elule, võimetekohasele haridusele ja õnnele?
Lasteaiaõpetajad on sarnaselt kooliõpetajatega oma arvamuste ja vajaduste esitamisel olnud aastaid liiga tagasihoidlikud. Sellest tulenevalt nähakse neis pedagoogikat põhjalikult tudeerinud ja kogenud inimestes ühiskonnale üliväärtuslikke hariduseksperte aruharva.
Kooli- ja lasteaiamaailm on laiemale üldsusele kui kinnine institutsioon, millest avalikkus saabki teateid ainult nendel päevadel, kui midagi traagilist või ebameeldivat on toimunud. Eesti inimesed ei tea, millistes tingimustes nende lapsed igapäevaselt viibivad: ei teata lasteaiaõpetajate ega ka kooliõpetajate töötingimustest ja korraldusest, ei teata õppevahendite ja personali puudusest, normaalsetest personali- ja lastesuhtarvudest ja paljust muust.
Igale inimesele on selge, et 24 last õuealal korraga silmas pidada on võimatu, kui nad just ei ole suletud aiaga piiratud väikesele alale. Lasteaiaõpetaja on inimene ja tema võimetel on piirid. Need piirid on meie lasteaedade töökorralduses mitmekordselt ületatud. Aga meie lasteaiaõpetaja ei protesti, vaid võtab vaikides veel kaks last rühma nimekirja. Lasteaiaõpetaja võtab vastutuse olukorras, kus vastutust võtta ei saa, ei tohigi. Meie lasteaiaõpetajal ei ole teist valikut, sest tema õiguste eest ei seisa mitte keegi.
Tundub nagu kodanikud ja riik ei hooliks justkui oma lasteaiaõpetaja murest. Aga enamik inimesi lihtsalt ei tea, et õpetaja vaatab korraga 24 suunda, loob samal ajal sobivat õppekeskkonda, kirjutab pabereid, pühib peput, läheneb igale lapsele individuaalselt, teeb meeskonnatööd, õpimappe, arenguhindamisi, lastevanematega koostööd ja nii 12 tundi järjest ilma WC- ja hingetõmbepausita. Seda kõike mõnikord isegi kuni viiel päeval nädalas, sest sarnaselt kooliõpetajatega töötavad paljud meie lasteaiaõpetajad ellujäämise nimel kahes lasteaias paralleelselt. Põhjus peitub selles, et lasteaiaõpetajatel nagu ka õpetajatel puuduvad hetkel asjalikud esindusorganisatsioonid, kes suudaks oma liikmete õiguste ja vajaduste eest piisavalt jõuliselt seista. Tulemuseks on kaos ja ebaõiglus. Korraks kogunetakse küll meeleavalduseks, aga siis minnakse nina norus laiali ja lepitakse mingite ebamääraste lubadustega, kui sedagi.
Inimesed, kes teavad lasteaiaõpetajate tööst väga vähe, ei saagi aru, mida lasteaiaõpetaja töö inimese tervisele ja heaolule tegelikult tähendab. Kas inimeste vähest teadlikkust saab põhjendada meedia vähese huviga lasteaias toimuva vastu? Mina väidan, et avalikkuse huvi haridusteemade vastu on juba pikemat aega olnud suhteliselt suur ja on seda ka edaspidi. Paljudel väljaannetel on haridusteema eraldi alalõiguna välja toodud, toimuvad iganädalased haridussaated jne. Samas on teada, et kui õpetajad on eraviisiliselt veel valmis oma seisukohti esitama, siis avalikult enda ja oma arvamuse eest seista sageli ei julgeta. Enamasti öeldakse mulle peale vestlust: „Ära ütle, et mina seda ütlesin!“. Nii juhtubki, et Tallinna lasteaiaõpetajate tegelik olukord koorub oma tõsiduses välja alles siis, kui midagi kohutavat juhtub.
Paljud õpetajate esindusorganisatsioonid ei erine selles suhtes eriliselt õpetajaskonnast tervikuna, sest ühingud saavadki ju olla ainult nii tugevad, kui on nende liikmeskond. Sedasi on näiteks õpetajate ametiühing kui nõukaaegne jäänuk, mis ikka veel vaikides oma liikmetelt makse kogub, vastutasuks endise kombe kohaselt kord aastas jõulupakke jagades. Ei ilmu väljaandeid, ei seista aktiivselt oma liikmete kaitsel, ei tehta organisatsiooni arendustööd, et koguda aktiivseid uusi liikmeid, rääkimata rahvusvaheliselt mõjuvast osalemisest Euroopa õpetajate ametiühingu liikumises, koolitustest või haridusteemadel sisulisest kaasarääkimisest. Eesti Haridustöötajate Liit on täna nii avalikkusele, ministreeriumile kui teiste huvirühmadele pigem formaalne õpetajate esindatuse kohatäide kui tõsiselt võetav koostööpartner.
Selline olukord peab muutuma, sest on ilmne, et probleemid meie hariduselus on kasvanud väga suureks ja õpetajaskond ei tohi enam vaikida. Õpetajad ja lasteaiaõpetajad peavad mõistma, et oma jätkuva tasase alalhoidlikkusega pannakse ohtu laste õigus elule, haridusele ja toimetulekule. Õpetajatele väärilisest palgast kõneledes räägime me ka hariduse uuenemisest, sest ainult nii töötavad koolides noored, nii hindavad õpetajad oma tööd kõrgelt ja saavad seda teha pühendumise ja täie süvenemisega.
Lisaks on kindlasti veel palju probleeme, mis õpetajatel ja lasteaiaõpetajatel täna hingel kripeldavad. Kõiki neid teemasid on vaja avalikkuse eest tutvustada ja nendest rääkida. Ainult läbi avalikkuse teavitamise jõuame avaliku surveni ja sedakaudu lastele oluliste teemade prioriteetseks muutmiseni. Kutsun üles kõiki õpetajaid ja lasteaiaõpetajaid mitte enam jääma ootama järgmist üleriiklikku leina või skandaali. Me peame juba täna võtma väga tõsiselt oma vastutust laste ja ka enda kui Õpetaja õiguste eest seismisel.
Vaja on välja tuua probleemkohad meie tänases kooli- ja lasteaiavõrgus, riiklikes poliitikates, seadustes, töökorralduses ja mujal. Õpetajad ja lasteaiaõpetajad peavad omalt poolt pakkuma lahendusi, esitama küsimusi ja seisukohti. Avalikkude arutelude kaudu jõuame ühiste arenguteede osas kokkuleppele ja kindlasti leiavad õpetajad endale paljudes küsimustes liitlasi. Külg-külje kõrval lastevanemate-, õpilaste- ja teiste esindusorganisatsioonidega tuleb survestada nii riigivalitsejaid kui omavalitsusjuhte konstruktiivsemale koostööle.
Me elame riigis, kus aktiivsed kodanikud ja huvirühmad saavad osaleda pea kõikides otsustusprotsessides ja kuigi mõningatel juhtudel näib täna, et olukord on „päris“ demokraatiast kaugel, võime osaliselt süüdistada ka iseendid. Aktiivse kodanikuga saab teha koostööd, aktiivset kodanikku tuleb kuulata ja tõsiselt võtta. Passiivse inimese arvamust ei teata, rääkimata sellega arvestamisest. Ilma jõuliste kodanikuühendusteta kodanikuühiskonda ei ole. Head õpetajad ja lasteaiaõpetajad ärge jääge pealtvaatajateks ja vaikselt kannatajateks, vaid võtke aktiivne roll meie ühiskonna paremaks muutmisel, tehke oma hääl kuuldavaks.
http//evelintamm.blogspot.com
http://altja.wordpress.com
17. november 2011
Evelin Tamm/ lasteaiaõpetaja ja liikumise „Õpetajale vääriline palk“ üks algatajatest
Jah, olen nõus kogu artikli sisuga. Ei kujuta ettegi seda olukorda, kus tahetakse kaotada koolid, mis on mõeldud erivajadustega lastele ja panna kõik lapsed tavakooli. On olemas teiste riikide näited, kus nii on tehtud ja see ei ole toiminud – avatakse uuesti koolid erivajadustega lastele. Miks EV ei võta sellest õppust ja tahab ikkagi järgi proovida? Ja lasteaiarühmas üks erivajaduseda laps – see võtab kogu lasteaiaõpetaja tähelepanu endale, mis saab sel juhul ülejäänud lastest? Haridusministeeriumis olevad isikud, kes selliseid asju otsustavad, võiksid ühe päeva teha tööd sellises olukorras, mille nad tahavad luua õpetajatele koolis ja lasteaias. On vaja rohkem koolitatud abiõpetajaid.
Eripedagoogile
Olen ka ise mõned aastad erivajadustega lastega töötanud ja tean, millest kirjutad. Minu arvates on oluline, et inimesed, kellel on midagi hariduse teemal öelda, selle ka välja ütleksid – selgelt, arusaadavalt ning parimal juhul koos konkreetsete näidetega, uurimustele viidates. Kui kogu paketti ise kokku panna ei oska, tuleb küsida teistelt nõu ja abi.
Lisaks oma teemade tõstatamisele, on Eestis kui demokraatlikus ühiskonnas vaja luua selliseid foorume, kus saaks kujuneda avameelne ja asjalik arutelu (ajakirjad, konverentsid, foorumid jne). Arvamusi on ju palju ja igal meist on õigus arvata ja miks mitte ka oma arvamusi vastavalt uutele infole kohandada. Peame ise selleks võimalusi otsima ja looma. Keegi teine seda ju meie eest teha ei saa…
Kirjutad: “Haridusministeeriumis olevad isikud, kes selliseid asju otsustavad…”
Mina leian, et HTM ei saa isepäiselt otsuseid teha. Õigemini nad võivad küll otsuseid teha, aga kui neid otsuseid ei suudeta töö tegijatega läbi rääkida ja motiveerida, siis ju tegudeni ei jõuta. Toimub omamoodi topeltelu: paberil on üks tegelikkuses teine, nagu sotsialismiajal. Seda teab igaüks, kes on inimjuhtimisküsimustega kokku puutunud. Seega on ainult loomulik, et HTM inimesed ei ole mitte otsustajad vaid koostöö loojad ja toetajad. Nad ei saa oma kontorisügavustest asju välja mõelda ja siis õpetajatele, lastele ja vanematele peale suruda, asjad avatud ühiskondades nii lihtsalt ei käi. Õigemini nii saavad need asjad käia täpselt senikaua kuni me laseme enda üle teistel otsustada ja ei käitu Eesti riigi vabade kodanikena.
Soovitan leida väike grupp inimesi, kes antud probleemi olemusest on aru saanud ja siis üheskoos inimeste “valgustamisega” tegelema hakata. Üsna sageli tundub, et kusagil keegi on meist ehk targem ja pädevam midagi tegema, aga tihti ei vasta see oletus tõele. Kus viga näed laita, seal tule ja aita, on sobiv eesti vanasõna.