Kui mardid olid ära käinud, tulid paari nädala pärast kadrid. Suitsupääsukesed olid siis juba ammu Niilusemaal ning karu heitis siinsamas oma koopasse puhkama. Tusane ja pilvine on nüüd taevas, päeval on enamasti soe, aga öösel külmetab. Harva näitab ennast päikese kahvatu pale, mis ei suuda enam soojust ja valgust anda. Tumedad ja tinahallid on pilved ja sealt tuleb kord lumelörtsi, kord külma vihma.
Kadripäev on oma nime saanud kirikukalendrist. See on talve vastu valmistumise aeg ja enam seotud karjaõnnega.
Kadrilaupäeva ja kadripäeva õhtul jooksid kadrid. Need olid valgetes naisterõivastes noored tüdrukud ja poisid, kes kadriema või kadriisa juhtimisel lauldes ja tantsides perest peresse käisid. Nad korjasid ande ja soovisid pererahvale head karjaõnne. Kadriemal oli tavaliselt laps – riidest nukk – kaasas, kellele tuli anda hambaraha.
24.novembril – kadrilaupäeva hommikul – tulid Tartu Maarjamõisa lasteaia “Mõmmiku” ja “Piilu” rühma lapsed lasteaeda salapäraste kompsukeste ja elevil nägudega. Kompsukestest koorusid välja vahvad kadririided, mis emade – isade abiga kohe selga tõmmati ja mida kõigile näitama rutati.
Kadripäevaks oldi juba mitu nädalat ette valmistatud: emad – isad uurisid õpetajalt, millised need õiged kadririided olema peavad, lapsed õppisid mõistatusi, laule ja tantsusamme, õpetajad rääkisid kadrikommetest. Täna oli saabunud õige aeg proovida kadrisandiks olemist.
Peale hommikusööki oleksid lapsed tahtnud kohe kadrisanti jooksma minna, aga õpetajad soovisid eeskava üle korrata ja ka endile kadririided selga panna. Küll nad olid naljakad: õpetaja Anne oli kadriisa, õpetaja Külliki kadriema, õpetajaabi Malle kadrivanaema ja muusikaõpetaja Maire pillikadri. Veel viimased näpunäited ja siis algas kadrijooks!
Pillikadri Maire lõõtsahelide ja kadriema Külliki eeslaulu saatel laulsime “Linnupoja” rühma ukse taga kõvahäälset kadrilaulu ja nõudsime sisselaskmist:
“Laske sisse kadrisandid, katri – katri…
Kadrid tulnud kaugelt maalta, katri – katri…
Kadril küüned külmetavad, katri – katri…
Kadril varbad valutavad, katri – katri…
Kadril lõuad lõgisevad, katri – katri…”
Tutvustasime endid, ehkki kõik teadsid juba, et oleme kadrisandid. Kadriisa rääkis, et me tulime pererahvale karjaõnne ja talvesõnumeid tooma. Veel uuris ta, kas “Linnupoja” rühmas on sügistööd tehtud. Oli küll tehtud: oli lehti riisutud ja maal kartuleid võetud.
Seejärel tahtis kadriema teada, kui targad lapsed siin peres on. Nüüd said sõna kadrilapsed.
Kristi uuris, mis on lipp – lipi peal, lapp – lapi peal, ilma nõela pistmata? Kohemaid kõlas õige vastus: “Kapsas!”
Victoria tahtis teada, mis on seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline? Jälle teati õigesti, et tegu on sibulaga.
Triinu küsis: “Mõista, mõista, mis see on: neli meest, üks müts?” See oli juba kõvem pähkel ja õige vastuse saime alles kolmanda vihje peale. Nüüd teavad kõik, et tegu on lauaga.
Lõpuks uurisid kõik kadrilapsed koos: “Mõista, mõista, kes see on: suvel ja talvel, aasal ja nurmel kasukas seljas?” Jälle pisuke järelemõtlemine ja juba tuli õige vastus: “Lammas!”
Kadrilapsed olid ette valmistanud ka mõned arvutusülesanded, et teada saada, kas perelapsed on kooliks valmis. “Linnupoja” rühma lapsed teadsid küll, et 0 + 0 = 0 ja 5 – 5 = 0. Vaid 3 + 8 tekitas pisut segadust, kuid varsti oli õige vastus käes. Kadriisa kiitis kõiki perelapsi ja arvas olevat õige aja tantsida ning lõbutseda. Pillikadri lõõtsahelide saatel tantsisime ringmängu “Käi ümber küla ringi!” ja õpetasime pererahvast “Kaerajaani” kargama. See oli väga lõbus!
Oligi aeg kadriõnne soovida. Kadriema luges niimoodi:
Kadri soovib pereisale:
„Hallid talli tasased, ruunad rajale rammusad, laugud latrisse lihased, täkud tähetäpilised, sälud särjesilmalised.“
Pereemale:
„Laudatäie lambaida, põhutäie põrsaida, katukesed kanuda täida. Siga toogu viisi vingerjida, lambale kaksikud talled, üks on utte teine oinas, üks on musta teine valge, valge lammas lahke villa.“
Peretütrele:
„Soovin kolmed kosilased, ühed tulgu teised mingu, kolmandad koju jäägu.“
Perepojale:
„Latritäie laugutäkke, igale täkule sadula, kübarale kuldapaela, kuldapaelale kuduja.”
Seejärel hakkasime pererahvale õnne viskama. Kadrivanaema käest saime õnneterakesi ja poetasime need pererahva pihkudesse. Õnne palusime alles hoida. Kadrilapsed soovisid veel igaüks pererahvale oma õnnesoovi. Kes soovis kommiõnne, kes lille- , kes päikeseõnne…
Järsku hakkas kadrititt kadriema süles vääksuma. Kadriisa pärimise peale, kostis kadriema, et laps jätab nutu järele, kui pererahvalt pisut hambaraha saab. Juba lähenes õpetaja Epp kommikotiga ja titt jättiski nutu.
Oligi aeg pererahvaga hüvasti jätta, veelkord laste tublidust kiita ja juba ootasid meid teised rühmad.
Maarjamõisa lasteaia “Mõmmiku” ja “Piilu” rühmades on rahvakultuur ja –kombed alati au sees olnud. Tähistatakse sügise sünnipäeva, mardi- ja kadripäeva, toomapäeva ja jõulusid, taliharjapäeva, lihavõtteid. Oleme nägemispuudega laste rühm ja esinemisjulguse harjutamiseks käime tihti sõprusrühmades esinemas.
Anne Tamming, Tartu Maarjamõisa Lasteaia nägemispuudega laste „Mõmmik“ õpetaja