Projekt „ Eesti rahvakalendripühad“ näeb ette läbi viia kunstitegevusi kaks korda kuus ja muusikalisi tegevusi samuti . Kõik peab toimuma eesti keeles.
Algul tundus mulle see päris julge ja raske väljakutse. Meie maja lapsed on venekeelsest keskkonnast ja eesti keelt kuulevad nad ainult eesti keele tunnis ja minuga suhtlemisel. Muidugi aitavad ka rühmaõpetajad kaasa rühmas kinnistada neid uusi sõnu, mida oleme läbinud eesti keele tunnis. Meie muusikaõpetaja on noor ja seepärast oskab ta küllaltki hästi eesti keelt ja tema õpetab projekti käigus lastele eesti keeles rahvakalendripühadele sobivaid mänge, tantse ja kombeid
.1.novembril külastasime Vabaõhumuuseumi programmi „ Käsitöö saja aasta eest“.
See oli tõeliselt huvitav, väga hea pedagoog , kes andis lastele täieliku ülevaate mihklipäevast ja eesti talurahva toimetustest. Mis oli aga kõige põnevam- see, et lapsed said ise villa kraasida, lina töödelda, puitu lihvida. Väga tore üritus.
Meie esimeseks avalikuks väljaastumiseks sai Pelguranna lasteaeda marti jooksmine.
Lapsed ja pedagoogid arvasid, et see tuli meil päris hästi välja. Kunstiringis tegime koos lastevanematega valmis mardimaskid ja mängud-tantsud olid selged ning võisimegi minna.
Kuid sinna juurde kuulus ka väike seiklus, sest me täpselt ei teadnud lasteaia asukohta ja nii me pidime veidike rohkem ringi kõndima, aga lastele oli see naljakas.
Teiseks väljakutseks oli kadripäev. Ma valmistasin täpselt sellised kadririided nagu seda tehti vanasti. Padjapüüridest peakatted-maskid, et keegi ära ei tunneks ja vanadest linadest undrukud. Lapsed olid küll üllatunud, kui kadrid sisse astusid ja isegi õpetajate hulgast käis hüüatus üle huulte. Tantsisid ja küsisid mõistatusi, ühistantsud lastega ja õpetajatega. Lapsed olid tublid!
Järgmised suured eesti rahvakalendripühad on ju jõulud. Meie majas on juba ammu käimas jõuludeks ettevalmistused. Piparkoogilõhna oli maja täis juba eelmisel nädalal ja mul läks eesti keele tunnis päris keeruliseks, sest lõhnad tungisid saali ja erutasid lapsi.
Maja on kaunistatud ja panin välja kunstinäituse sellest, mida oleme teinud projekti raames lastega nende kolme ja poole kuu jooksul. Tore oli kõrvalt õhtul piielda, et lapsevanemad on siiski huvitatud oma laste tegemistest ja vaatasid hoolega näitust.
1.detsembril läksime aga jälle Vabaõhumuuseumisse „ Jõuluimet“ vaatama ja kuulma.
Läbi viis sama pedagoog, lastel oli väga huvitav istuda õlgedel ja kuulata muinasjuttu. Lapsed mängisid vanu mänge koos pedagoogiga. Meil oli samuti väga põnev, sest need mängud on ju ammu unustatud. Pandi proovile meie laste heatahtlikkus ja nad ei vedanud meid alt
.9.detsembril toimus meil heategevuslik jõululaat, millest võtsid osa õpetajad, lapsed , lapsevanemad ja juhtkond. Igaüks andis oma panuse. Kaupa oli palju ja huvitavat. Eriti meeldisid mulle kuldsed pudelid, mida oli kaunistatud erinevate pärlite ja traatidega. Väga kaunid küünlad olid valmistatud lastevanemate poolt, jõulupärg direktori poolt, kaminasüüteroosid õppealajuhataja poolt jne. Muidugi oli palju piparkooke ja muid maiustusi – kus sa ilma nendeta jõululaata pead!
Osa laadal saadud rahast kantakse „Märka ja aita“ fondi.
Kokkuvõtteks võiks öelda seda, et venekeelsete lastega on tegemist rohkem, sest nad on emotsionaalsemad kui eestlased, aga nad annavad ka tagasi rohkem. Ma usun väga, et sellest projektist on kasu nii lastele kui ka meie õpetajatele.
Mare Aavasalu, Tallinna Maasika Lasteaia õppealajuhataja
