Head kombed on väikesed asjad aga väga tähtsad. Kombed, aupaklikkus ja lihtne viisakus peaksid olema iga inimese teine loomus. Head kombed ei tähenda üksnes „palun“ ja „tänan“ ütlemist, need näitavad teise inimesega arvestamist ja on tsiviliseeritud ühiskonna eeltingimuseks.
Lapsevanema kohustus on õpetada oma lastele korda, kombeid, lugupidamist ja sotsiaalseid oskusi nii, et neist võiksid kasvada hästi kohanevad õnnelikud noored inimesed. Ei ole üllatav, et lapsed, kellele selliseid oskusi on õpetatud, saavutavad koolis rohkem, sõlmivad kergemini sõprussuhteid ja on populaarsed ka täiskasvanute hulgas.
Lapsed kes veedavad lapsepõlves palju aega televiisori ees, on küll laia silmaringiga, kuid neil on suures ülekaalus pildilised kujutlused, millele puuduvad sõnalised vasted. Siinkohal on meile väga suureks abiks raamatud. Et laps lugema hakkaks, on vaja raamatutega tegelda. Mida varem laps raamatut kui mänguasja kasutab, seda loomulikum on tema huvi raamatu vastu.
Eestlastel on alati olnud lugupidamist kirjasõna vastu. Koolieeliku lugemisvara valiku teeb tavaliselt lapsevanem. Tema ostab oma äranägemise järgi raamatuid ja loeb neid lapsele ette või jutustab ümber. Ettelugemise tase sõltub eelkõige kirjanduse tundmisest, kirjanduslikust maitsest ja arusaamadest. Ei ole kasvatustöö valdkonda kus poleks raamatust abi.
Siin mõned vihjed:
LASTELE KÄITUMISREEGLEID ÕPETAVAD RAAMATUD
Võttes kätte ükskõik millise lasteraamatu, ikka leiame sealt seest mõne õpetliku iva. Kuid lisaks nendele on meie lastele kirjutatud ka eraldi, palju käitumist ja kombeid õpetavaid raamatuid. Siinkohal on neist mõned ära toodud.
“Head kombed kõige väiksematele” on raamat kus on juttu korrast ja korralagedusest ja kõigest muust. Raamat on suurte piltidega ja raamatu keskel on temaatiline mäng. Raamatu lõpus on heade kommete aabits. Juttu vähe suured pildid, mõeldud koolieelikule.
“Meie lapse käitumisraamat” (I. Muhel) on mõeldud lugemiseks koos täiskasvanuga. Raamatus on ka laule ja meisterdamist. Tähtsal kohal isamaalisus.
“Lahediku käitumiskool” (R. Kasser). Lisaks headele kommetele on selles raamatus välja toodud ka pahateod. Iga loo juures on ka mingi tegevus.
”Mina teiste seas” (I.Muhel) on raamat kus on juttu perest ja teineteise abistamisest. Õpetatakse töörõõmu ja südamesoojust. Õpetlikud pildid ja luuletused lisaks.
Suurematele lastele on mõeldud Regina Hanseni “ Käitumise aabits” millel on juures ka töövihik. Töövihiku lõpus on ka “viisaka lapse tunnistus”.
VIISAKUS
Kui sul on öelda midagi head, siis ära jäta seda endale, vaid ütle see välja. Hea sõna teeb teisele inimesele rõõmu.
Leelo Tungla kirjutatud raamatus “Anna ja Aadama lood” on hästi palju jutte, kus teiste käitumist õpetavate lugude hulgas on ka juttu viisakusest. Üldse on pea kõigis lasteraamatutes viisakusväljendid sees, oluline on, et laps selle sealt ka üles leiaks. Siinkohal ongi talle abiks lapsevanem.
Väga ilusasti on viisakusest kirjutatud Silvi Väljal raamatus “Jussikese seitse sõpra”. Või siis “Väike sinine jänku ” ja “Laura “- sarjas. Ka raamatus “Kaspar õpib häid kombeid“ on väga lihtsalt ja selgelt seletatud kuidas olla viisakas.
OMA KEHA EEST HOOLITSEMINE
Hügieeniga seoses on eesti keeles ilmunud nii mõnedki väga head lasteraamatud. Mõned neist on siin ka ära toodud. Hammaste hooldamisest ja hambaarsti juures käimisest on väga hästi kirjutatud T. Egner oma raamatus „Sööbik ja Pisik“. Ka K. Kutsari kirjutatud „Mõmmikud hambaarsti juures“ tasub lugeda, kui laps kardab hambaarsti ja muidugi H. Jänese „ Hambaharja lugu“
Potil käimisest annab äga hea ülevaate B. Mossmanni raamat „ Villi- Väike metsanotsu“ ja „ Kaspar ja pissipott“.
Palju huvitavaid asju taskurätikute kohta saab teada H. Jänese „ Katrini taskurätikud“. Sellest raamatust saad teada, et taskurätik pole ainult nina nuuskamiseks ega suu pühkimiseks, sellega tehakse veel palju muudki.
SÕPRUS
Raamat “Suur sõprus “ on lugu sellest kuidas iga heategu saab tasu. Ka A. Milne „Karupoeg Puhh“-ist leiad palju õpetlikke lugusid sõprusest. Vanemad koolieelikud leiavad kindlasti sõpruse üles A. Perviku „Sookoll ja sisalik“ ning U, Nemvaltsi „Trollilugu“ raamatutest.
HEAD TEGEMINE, AITAMINE, ABIVALMIDUS
Eesti rahvasõna ütleb, et heategu ei roosteta. Heategu jääb meelde ja teeb kõigile rõõmu.
Väga hea näide abivalmidusest on K. Kassi raamatus „Käru Kaarel“ ja
üks negatiivne näide selle kohta võiks olla E. Niidu „Kanaema kook“. Samuti on aitamisest juttu J.Rannapi „ Toonekurg Tooni“-s, N. Mooste „Kõik lubatud“ ja „Pole hullu midagi“, P.Raua „Ernesto küülikud“- es ja paljudes teistes raamatutes.
Kõigi maailmas toimuvate asjade valguses võivad head kombed tunduda tühised. Aga head kombed ei tähenda tegelikult seda kuidas korralikult spagette süüa või millist kahvlit kasutada. Need tähendavad teiste inimestega arvestamist. Väikestel heategudel on hiljem suured tagajärjed. Võib näida liialdatud väitena, aga kui me kõik tõepoolest mõtleksime oma kaasinimeste peale, siis ei oleks kohta huligaanitsemisel, varastamisel, kiusamisel ega ekspluateerimisel.
Oma isiksuse positiivse hinnangu läbi väärtustatakse elu, osatakse hinnata ja armastada oma lähedasi ja sõpru ning lugupidavalt suhtuda ka sellesse, mis esialgu tundub võõrana.
Viisakuse kui nähtuse olemuse mõistmine ei tee kellestki veel kultuurset inimest. Kehtivad käitumisnormid peaksid muutuma eluvajaduseks, täiustama teisi positiivseid omadusi ning aitama neid aktiviseerida.
OLE VIISAKAS!
Aire Taal
Rõuge Lasteaed
õpetaja