Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Huumori tähtsus ja tähendus lastega töötades

Huumor ja nali on täiskasvanute elus nii harjumuspärasel ja elementaarsel kohal, et vahel ei tulda selle pealegi, et lastega töötades on huumoril oluline koht. Lasteaiaõpetajale ja lapsevanemale saab huumor olla tööriist, mille lapse arengut toetada ja mõõta. Mujal palju uuritud teema ei ole Eestis pälvinud suurt tähelepanu, ning seepärast pean oluliseks teemat lugejale tutvustada.

Öeldakse ju, et naer on terviseks. Seega võiks naljategemine olla meie igapäevaelus olulisel kohal. Tõepoolest, huumor ja naer mõjuvad kogu inimorganismile ja eriti vaimsele seisundile  positiivselt. Huumor ja nali omavad positiivset mõju inimese igapäevasele elule ja ka lapse arengule. Märkimist on leidnud huumori mõju intellektuaalsele, emotsionaalsele ja sotsiaalsele arengule. Huumor avaldab positiivset mõju inimese kohanemisvõimele, millel on oluline roll toimetulekus. Tänu huumorile tajume kergemini ebaõnne ja huumorimeel aitab ületada probleeme.

Eelkooliealine laps viibib suurema osa päevast lasteaias. On oluline, et teda ümbritseks positiivne ja rõõmsameelne õhkkond. Tähtis, et inimesed, kes lapse kõrval, oleksid teadlikud laste huumori arengulistest aspektidest. Soodustaksid igapäevaselt laste naljatamist ja seaksid piirid kohatule naljategemisele. Uurides õpetajana kolleegidelt nende teadmisi lastehuumori arenguetappidest selgus, et nende teadmised on pea olematud, kuid nad pidasid oluliseks huumori osa igapäevaelus.

Täiskasvanute teadmised laste huumorist ongi tihti piiratud. Sageli tunduvad laste naljad täiskasvanutele imelikud ja tobedad. Kergesti teevad suured inimesed lõpu laste naljadele ainult sellepärast, et ei mõista neid. Laste arenguetappe tundes on võimalik mõista ka nende naljasoont. Huumorimeel on ajas muutuv ning lapse arenedes muutub ka tema naljast arusaamine. See, mis kaheaastasele on naljakas, ei ole seda viieaastasele.

P. E. McGhee laste  huumoriarengu teooria kohta saab lugeda L. E. Shapiro (2002) raamatust „Kuidas kasvatada lastes emotsionaalset intelligentsust”. Järgnevalt toon ära huumoriarengu etapid. Igal järgneval etapil lisandub midagi uut, kui jäävad ka eelmise etapi elemendid.

1). Naermine kui kiindumuse avaldus -6kuud-15kuud- beebid peavad lugu situatsioonikoomikast ja varajase huumori reaktsioonid on üsna loomingulised. Tähtis on vanemate emotsionaalsus. Näo peitmine rätiku taha ja siis jälle ilmumine lõbustab titasid. Kõditamised, liigutamised, naeratamine, veidi veider käitumine vanemate poolt –kõige sellega luuakse huumoriarengule alus.

2). Objektide kohtlemine teistsuguse objektina-12 elukuu kuni 5-eluaasta

Päris huumorimeel saab alguse teisel eluaastal, kui laps hakkab mõistma sõnade ja esemete sümboolset olemust. Nali põhineb füüsilisel kokkusobimatusel. Nüüd naeravad lapsed omaalgatatud naljade üle, näiteks panevad sokki pähe. Selles ootavad nad ka täiskasvanu reaktsiooni- naeru. Nad kohtlevad objekti nagu tal oleks mitu tähendust. See ongi huumori laiem tähendus-kaks erinevat ideed, millele leitakse ühisosa.

3). Neljandas astmes, mil lisandub verbaalne huumor,  toob P. McGhee välja erinevad astmed:

a)    Mäng sõna kõlaga 3-5 eluaastast

b)    Absurdi sõnalised kombinatsioonid 3-5 eluaastast

c)     Kujutlus objektide, inimeste või loomade tunnustest 3-5 eluaastast

Mängides sõna kõlaga avastavad lapsed, et on võimalik olematuid sõnu välja mõelda. Nii nad panevadki asjadele kummalisi nimesid. Teades, et asjadel on tunnused ja omadused, hakkavad nad meelega kasutama neid valesti. Koer näub ja kass haugub. Naudivad ka selliseid nalju, kus on lisatud olematu tunnus, mida antud objektil ei ole. Näiteks on koeral inimese pea. Või on liialdatud tunnused- suur pea, silmad, pikk kael. Sellistel naljadel baseeruvad ka multifilmid.

Neljandal eluaastal on tajude ebakõla periood. Piir, mis eristab laste jaoks naljakat mittenaljakast, on väga habras. Seepärast on nad klounide puhul sageli segaduses ja hirmul. Neljaaastastele meeldib naljakaid mõistatusi lahendada, kuigi nad ei saa veel ivast aru, neile meeldib teha rumalaid nalju, kasutada rumalaid sõnu ja neid lõbustab nn. „vannitoa huumor”. Õppides tundma oma keha, nimetavad nad teatud kehaosi ja see teeb neile nalja. Siinkohal on täiskasvanu otsustada, mil määral ta seda lubab. Tõrelemine on siin kohatu. Kuid annab  hea võimaluse õppida ja juhtida tähelepanu sellele, mis on viisakas ja ebaviisakas. Lastega  võiks arutleda teemal, milline on hea nali ja halb nali.

4) Eelmõistatuste aste 5-7 eluaasta

Laste keelelise võimekusega arenguga mõistavad lapsed, et sõnal võib olla mitu tähendust. Nad leiavad riimuvaid sõnu, vahetavad silpe ja tähti sõnas. Laste verbaalne eksperimenteerimine on selles vanuses väga huvitav. Kasutades seda ära, võib õppeprotsessi lisada palju sõnalisi mänge, mis on lõbusad.

Lapsed kuulevad vanemate laste nalju ja imiteerivad neid. Nad saavad aru keelelise nalja vormist kuid mitte sisust. Laste ebaharilikud ütlemised ajavad täiskasvanuid naerma seetõttu, et lapsed ei taju kõike. Nad teevad kahetähenduslikku nalja, mõtlevad välja uskumatuid ja tobedaid lugusid, kutsuvad kaaslasi valede nimedega, vahetavad riideid ja jalanõusid ning leiavad selle naljaka oleva. Sel ajal õpib laps vestluse reegleid ja on võimeline kasutama keelelisi  järeldusmustreid. Selles vanuses meeldib neil rääkida nalju ja nad naeravad sageli enne, kui nad naljani jõuavad. Täiskasvanud tihti ei mõista neid ja keelavad asjata. Kuid eesmärgiks ei ole midagi muud kui kõvasti naerda, naerda ka enda üle ja eriti oluline on sõber naerma ajada, sest nali on nii keeleline kui ka sotsiaalne toiming. Kui teised naeravad, tunnustavad nad sellega nalja tegijat. Täiskasvanu roll on jälgida iroonilisi ja sarkastilisi märkusi kaaslaste kohta ja sellele koheselt lõpp teha. Motoorse võimekuse arenguga teevad nad ka koomikat- kõnnivad veidralt, naljakad liigutused, näomiimika jne. Selles vanuses on vajalik aidates neil eristada vaenulikku nalja mittevaenulikust. Sel viisil saame neile õpetada sallivust ja austust.

5). Algkoolis, aga ka lasteaia viimases rühmas huvitavad neid valmisnaljad. Nad räägivad anekdoote, neile meeldivad täiskasvanute vahendatud heatahtlikud ja naljakad juhtumised laste endi varasest lapsepõlvest ja emade-isade naljakad juhtumised ja äpardustest elus, eriti lapsepõlves.

Uurides seda temaatikat ja jälgides oma rühma lapsi olen avastanud, et lapsed on väga loomingulised ja nende naljad ei ole tobedad, vaid toredad ja annavad tohutult informatsiooni laste arengu kohta. Toetudes oma uurimustööle võin veel lisada, et poisid on naljategemisele rohkem orienteeritud. Neile on see pigem omaette eesmärk. Tüdrukud arvasid rohkem, et nalja saab mängides juhuslikult. Lapsed märkisid ära veel olulise komponendina naeru, et nalja tehes peab kindlasti naerda saama. Nii poisid kui ka tüdrukud hindasid rohkem poiste nalja, arvates, et poisid teevad rohkem nalja ja nende nali on naljakam. Ning poisid hindasid huumori tähtsust igapäevaelus kõrgemalt kui tüdrukud.

Siinkohal julgustan õpetajaid rohkem naljatama, märkama laste nalju ja kasutama nalja õppetöös. Selleks on palju võimalusi luuletuste, naljajuttude, liisusalmide, mõistatuste ja mängude näol. Teha absurdseid keelelisi nalju- näiteks „taevast sajab makarone”. Laske lastel joonistada naljapilte või illustreerida mõni mõistatus. Matemaatikas hulki õpetades võib kasutada ootamatu kombinatsioonina näiteks õun ja õunauss või võrrelda tavalisi kasse ja saabastega kasse. Suuremate lastega võib rääkida anekdoote, sobilike leiab ajakirja „Täheke” naljanurgast või internetist. On hea, kui  täiskasvanu teeb ise nalja ja naerab iseenda üle. Oluline on rõõmsameelne hoiak. Väärtustage laste nalju, sest lapsed kes jagavad oma nalju täiskasvanuga usaldavad neid.

Allikad:

 Shapiro, L. E (2002) „Kuidas kasvatada lastes emotsionaalset intelligentsust”

McGhee, P. E (2002) „Understanding and Promoting the Development of Childres’s Humor”

 

Viljandi lasteaed „Männimäe”

Õpetaja Marika Järveveer

Leave a Comment

11 + 10 =
Please leave these two fields as-is: