Idee lavastuseks on saadud raamatust “Muinasjutud”, mille autoriks on Poola kirjanik Chotomska, Wanda
TEGELASED:Kanaema, kukk, tibud (5), pardipoeg, kassid, koerad
Saali tagumisse ossa on tõmmatud laste rinnakõrguselt helesinine kangas, mille äärde on kinnitatud paberist tehtud hundinuiad ja kõrkjad. Sellest eespool on kanapesa, kus seisavad kana ja kukk. 5 tibu istuvad ümber papist muna, mille taga peidus on pardipoeg. Saali põrand on kaunistatud paberist kevadlilledega (seinanätsuga põranda külge kinnitatud). Kassid ja koerad istuvad papist maja ees.
Laul kevadest
Luuletus päikesest
KANA:
Kevadel, kui päike soendab,
kanaema tibukesi loendab:
esimene, teine, kolmas, neljas,viies
ja ka kuues
Kukeisa valjult kireb,
Üks on ki-ki-kirju,
teised ko-ko-kollased,
eks neist peagi sirgu
vahvad ku-ku-kukekesed.
KANA: Nii ka-ka-kanakesed kui ka ku-ku-kukekesed. (kiitlevalt)Kõik kanakesed on muidugi minu moodi!
KUKK (tähtsalt): Ja kõik kukekesed on muidugi minu tegu!
KANA: Oi vaata kukk, koorubki meie viimane pojuke! (Tibu tuleb papist tehtud munakoore tagant välja) Tere tulemast, armas pojuke!
KUKK(uudistab koorunud tibu): Mulle tundub, et see kuues tibu on kuidagi teistsugune, mitte selline kui teised.
KANA: Kuidas siis mitte selline?
KUKK: Ta on ki-ki-kirju, teised ko-ko-kollased
KANA: Võib-olla sai see muna lihtsalt vähem päikest kui teised. Küll ta sooja kevadpäikese käes kollaseks läheb. (pöördub tibude poole)Nii mu armsad tibud, nüüd läheme oma esimesele jalutuskäigule. Kuid enne seda teeme soojendust oma tiivakestele ja jalakestele.
Tibutants
KUKK: Soojendus on tehtud. Kõikide tiivad ja jalad on töökorras. Nüüd üks, kaks, kolm – üksteise järel kanaema taha rivvi(rõhutatult) Ja mina jään rivi lõppu korda pidama!
KANA (jalutab saalis ringi, tibud ja kukk tema järel): Milline võrratu kevadilm! Taevas on helesinine, päike paistab ja naabridki on tulnud meie tibusid tervitama. (Koerad tulevad haukudes kanapere juurde)
Laul “ Muki on koerake”
KOER 1: Küll teil on vahvad tibud
KOER 2( loendab tibusid) Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus (jääb pidama pardipoja juures)
KOERAD KOOS: Miks see üks tibu teil teistsugune on?
KUKK pahuralt): Mismoodi teistsugune?
KOER 1(suunab pilgu maha ja osutab käpaga pardipoja jalgadele): Tal on jalad kõverad ja palju lühemad kui teistel.
KANA(uurib tibu jalgu ja pöördub ägestudes koera poole): Pole ta jalad kõverad ühti, hoopis sina kõõritad teda viltuse silmaga. Minule on ta sama armas ja ma ei luba tema kohta ühtegi halba sõna lausuda. Ka-ka-ka-ka..….!
KOER 2: Palun vabandust kanaema, me ei tahtnud kedagi solvata.
KANA: Pole viga, te ju ka alles noored ja vähe õpetust saanud. Kui tahate, võite meie kevadise jalutuskäiguga ühineda.
KOERAD: Suurima rõõmuga! Aitäh!(lähevad rivi lõppu ning kanaema juhtimisel jalutab rivi mööda saali edasi)
Saali teisest otsast tulevad nurrudes, näugudes ja hullates kassid.
KUKK (pöördub tibude poole): Ja sealt tulevad meie õue kassid.
Laul “Meie kiisul 4 jalga”
KASS 1( meelitavalt ümber tibude käies):Ma vaatasin eemalt teie imeilusat tibupere. Mul on vaid üks küsimus?(läheb kirju parditibu juurde) Miks see üks tibu nii imelik on?
KANA: Mismoodi imelik?
KASS 2 (osutab pardipoja nokale): No vaadake ise! Tal on ju palju pikem nokk kui teistel tibudel.
KUKK(kurjalt kassi eemale peletades ): See on pikem selleks, et teid õelutsejaid eemale peletada. Ko-ko-ko-ko….
KASSID (eemaldudes, solvunult): Ega me siis paha pärast.Palun vabandust!
KANA (manitsevalt): Nii see on, et enne mõtle ja alles siis ütle!(leebudes) Olgu see teil nüüd teadmiseks. Kui soovite, võite meiega koos kevadet nautima tulla.
KASSID: Aitäh!(lähevad rivi lõppu)
KANA (Kõnnib saali põrandale asetatud paberist lilledest mööda): Te vaadake kui ilusad lilled on siin õues tärganud.
Ringtants
KANA: Võtame nüüd aga uuesti rivvi ja jätkame teekonda.
(Kanapere kõnnib veidi maad ja jääb seisma)
PARDITIBU(tatsab kanaema juurde): Prääks-prääks! Te käite liiga kiiresti, ma ei jõua teile järele. Kas te ei näe, et mul on lühikesed jalad?
TIBU1: Ema, mis keelt ta räägib? Meie ei räägi ju prääks-prääks, vaid hoopis piiks-piiks.
KUKK (kiitlevalt): Näete kui andekas! Ise nii noor, kuid juba oskab võõrkeelt rääkida!
PARDITIBU (uhkelt):Prääks-prääks-prääks!
TIBU1(itsitades):No on alles Prääksuprääks.
Ei ole ta mingi Prääksprääks, vaid hoopis teie vennake, kanapoeg.
KUKK: Nüüd olge kõik ettevaatlikud ja vaadake ette, et te jalad märjaks ei saa. Me jõuame jõe äärde.
Parditibu jookseb tiibu lehvitades rivist välja ja tõttab sinise kanga taha ja matkib ujumist
TIBUD, KOERAD, KASSID (üheskoos, ehmunult): Kanaema,kanaema! Vaata, mis ta teeb!
KANA(paigal keerutades): Kes teeb? Mida teeb?
TIBU, KOERAD, KASSID: Tibu Prääks.
KASSID: Ta hüppas vette.
KOERAD: Ta sõuab jalgadega ja ei karda midagi.
KANA(ehmunult): Oi-Oi-Oi, mis nüüd saab. Kukeisa, mine tõmba ta veest välja.
KUKK ( astub ettevaatlikult jõe poole)Ko-ko-kohe! Ko-ko-kole!
TIBU1 (pöördub pahaselt kanaema poole):Ära luba tal ujuda! Kui meie ei oska, pole temal ka vaja ujuda. (rõhutades)Ja tead- ta ei olegi meie vend!
KANA: Muidugi on ta teie vend.Ta ei ole küll kanapoeg nagu algul paistis, vaid pardipoeg. Seepärast käitub ta natuke teisiti kui teie. Kuid mina olen tema ainuke ema ja teie tema õed ja vennad.
: Ja mina tema ainuke isa ning sellepärast olge ta vastu head, ärge kiusake teda.
KASS(õpetlikult): Mis sest, et tal on pikem nokk kui teil.
KOER(õpetlikult): Mis sest, et tal on lühemad jalad kui teil.
PARDIPOE( tuleb veest välja ja pöördub ülejäänud seltskonna poole) Prääks-prääks! Ärge olge minu peale pahased, et ma vette läksin. Aga ma pidin ju ometi suplema!
TIBUD: Me ei ole pahased.
KANA JA KUKK: Me oleme uhked, et meil on nii andekas poeg, kes oskab nii hästi ujudKANA: Nüüd aga kulla tibud on meil aeg mängima hakata! Kas kõigil on mängutuju kaasas!
KÕIK KOOS: Jah!
Järgnevalt võib lastega koos mängida õpitud laulumänge.
Viljandi Lasteaed Männimäe õpetaja Kaja Koormann