Oma töös pööran suurt tähelepanu laste mänguoskusele. Tean, et seda tuleb õpetada just nooremas eas. Selleks olen alati lastega mänginud, teinud nukuteatrit, näpumänge ja rollimänge. Mänguline ja ilmekas olen ka õppe- ja kasvatustöös. Aastatepikkuse töökogemusega oskan kindlalt väita, et mida rohkem 3-aastastega mängid, seda loovamad ja tragimad nad hiljem on. Seda algatusvõimelisemad ja mängudes julgemad ja oskuslikumad nad on. Mängude kaudu kujuneb rühma mikrokliima, omavaheline suhtlemisoskus ja arusaam ümbritsevast maailmast.
Viimased koolitused draamaõppe ja ka joonistamisoskuse kujundamise alal on süvendanud minu arusaamasid sellest, mida ma teen ja et see on õige. Kinnitust sellele olen saanud:
- TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias läbiviidud täiendõppeprogramm Draamaõpetajate akadeemia: Teatrimäng lastega, läbiviija Z. Mellov.
- TÜ haridusteaduste instituudis läbitud täiendusõppeprogramm: Joonistamisoskusest ja selle arengu toetamise võimalikkusest koolieelikutele, läbiviija Ü. Kuusik.
Olen veendunud, et varakult tuleb lastega palju suhelda, anda neile võimalus ise teha, välja mõelda ja katsetada. Selleks on meie rühmas alati käepärast käelised vahendid, peakatted ja käpiknukud. Lapsed meisterdavad sageli ise vajalikke tegelasi ja vahendeid. Need laste oskused on tulnud kasuks lastetööde näitustel osalemisel. Oleme meisterdanud pakendikarpidest muinasjutu tegelased „ Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“; paberile joonistatud tegelased ja pappkarbist meisterdanud lava etendusele „ Karlsson tembutab“. Lapsed on saanud näidata oma loovust, algatusvõimet ja esinemisjulgust. Sageli olen lastelt nõu küsinud neid huvitavatest teemadest. Neid laste oskuseid oleme kasutanud lavastusmängudes, rühma pidudel ja esinemistel lapsevanematele ja ka teistele lastele meie majas. Isadepäeval on emad esitanud tuttava muinasjutu lastele ja issidele, samuti emadepäeval on isad lapsi ja emmesid üllatanud. Sellised peod on liitnud lastevanemaid ja pakkunud tegutsemislusti kõigile. Vanemate abiga on valminud näpunukud, mida saab kasutada erinevates muinasjuttudes.
Oleme oma rühmas koostanud improviseeritud lustliku lasteetenduse, kus on koos ballett, ooper, sõnaline- ja nukulavastus teemal „ KIVIL ISTUB VÄIKE KONN“ Kasutanud oleme tuntud lastelaulukest. Kuna rühmas on rohkem lapsi, kui laulus tegelasi, siis lapsed mõtlesid ise tegelasi juurde ja neile omaseid tegevusi. Varakult alustasime juba teatrikuulutuse meisterdamisega, lastelt tuli mõte teatripiletid ka ise teha. Iga laps joonistas vastaval teemal pildi. Õmblusmasinaga tegime rebitavad osad ja pileti hinnaks sai 1 komm. Etenduse alguses paluti muidugi mobiiltelefonid välja lülitada. Vaheaegadeks oli varutud komme, mida lapsed pakkusid. Nii saime lavastuse kus lapsed mängisid nukkudega, oli sõnaline lavastus minimalistlike dekoratsioonidega, mõtlesime koos muusikaõpetajaga ka balletile sammud ja muusika. Tüdrukuid rõõmustasid muidugi kohevad balletiseelikud. Kõige põnevamaks ja ka oodatumaks nii lastele kui täiskasvanutele osutus ooper. Leidsime sobiva muusika, mille saatel esitasid lapsed kooripartiid. Õpetajad said hiilata solistide osas nii hääle ulatuse kui ka kostüümidega. Seda etendust nägid nii lapsevanemad, kui ka kolleegid linna ja maakonna lasteaedadest. Aplaus ei tahtnud lõppeda!
Pärast etendust toimus vestlusring maakonna õpetajatele teemal: „ Lasteetendused ja laste omalooming“.
2011a. märtsis valmistasime ette ülemajalist teatrinädalat. Teadsime, et paljudes rühmades olid toimunud jõuluetendused, mida nägid ainult oma rühma vanemad. Vestlesime kolleegidega, arutasime kuidas näidendeid kevadele sobivamaks muuta ja jõudsime otsusele- tulevad teatripäevad! Iga rühm valis esinemiseks sobiva päeva ja koos lastega meisterdati kuulutus. Palusime kõikidel rühmadel teatripäevade lõpuks valmistada maske, millega kaunistasime lasteaia pikad koridorid. Kaasa lubasid lüüa isegi sõimerühmad ja tasandusrühmad ( logopeedilised ja liikumispuudega lapsed). Kuulutusi kokku kogudes tuli idee uhkest kuulutustetulbast. Meisterdasime kahest taburetist ja suurest papirullist tulba, millele kinnitasime kuulutused. Leidsime sellele koha fuajees (hiljem juba linna laste kunstitööde näitusel spordikoolis). Ettevalmistused olid tehtud.
Teatripäevade avamine toimus 8.märtsil. Teatripäevade läbivateks tegelasteks valisime H. Männi KARU-AABITSAST Karu ja Teo. Avapäeval rääkisid Tigu ja Karu teatrist vanal ajal ja tänapäeval, milliseid etendusi on üldse olemas, kes võivad olla tegelased. Meenutasime koos lastega tuttavaid lasteraamatuid ja etendusi.
Varsti saime vaadata „Orava“ rühma imekaunist lossietendust „ Tuhkatriinu“.
Aeglane Tigu jõudis aga teatrisse järgmisel päeval. Tigu oli vahepeal kinda kaotanud. Õnneks oli etendus „Kindalugu“. Tigu leidis oma kinda ka üles.
Nii saidki Teost ja Karust tegelased, kes külastasid kõiki etendusi ja tegid väikese sissejuhatuse päevale. Eriti toredaks kujunes vanema rühma etendus eesti muinasjutu ainetel „Seitse venda“ 14. märtsil, emakeelepäeval. Südamlik ja päikseline oli sõimelaste esinemine. Ilus kevadilm aitas kaasa lillekeste otsimisele, kastmisele ja lõpuks ka ühistantsule. Teises sõimerühmas unustas Kassipoeg näugumise ja kõht läks järjest tühjemaks. Lõpuks leiti tüdruk, kes kassile piima andis. Nendes etendustes oli tore vaadata õpetajate ja laste koosmängu. Üllatav, kui vaikselt ja huviga vaatasid lapsed teiste laste esinemisi.
Teatripäevade lõpetamine toimus 17. märtsil suure karnevali ja „Teatri Triinude“ jagamisega. „Triinud“ olid täis maitsvaid komme kogu rühmale. Karnevalil said kokku kõikide etenduste tegelased. Lapsed võisid kodust kaasa võtta lemmikkangelaste kostüüme. Karu ja Tigu kutsusid lapsi veel kord esinema, laulma ja tantsima. Kohale olid tulnud ka klounid oma naljadega. Üllatus, üllatus, „ Teatri Triinud“ said kõik meie lasteaia 11 rühma.
Nendest kahest nädalast kujunesid meie lasteaia kõige lõbusamad, ühteliitvamad ja meeldejäävamad päevad.
Sellel õppeaastal otsustasime, et iga rühm valmistab ette uue etenduse ja jaotasime esinemised terve aasta peale ära. Iga rühm valis etenduse ja kuu millal seda teistele mängida. Meie otsustasime sügise kasuks ja valisime muinasjutu „ Kaalikas“, vene muinasjutu „Naeris“ ainetel. Sellel aastal on meil lapsi kahes vanuses: 3-aastased ja 7-aastased kooliminejaid. Eit ja taat said endale mitu lapselast ja ega koer ja kass poegadeta jäänud. Hiirekesi jätkus ka kaalika lõplikuks väljatõmbamiseks õige mitu. Etenduse lõppedes jõudsime järeldusele, et kõik olid tublid. Eit ja taat jagasid kaalikaviile kõigile saalisviibijatele.
Peagi hakkab õppeaasta lõppema ja toredad etendused on ka sellel aastal meile rõõmu valmistanud.
Tore on vaadata lapsi, kes juba ise õpetavad sind oma oskuste ja tähelepanekutega, kellel on välja kujunenud kindlad teadmised ja huvid. Kes julgevad esineda ja tahavad igapäevaelus kaasa lüüa. Kes on rõõmsad, hoolivad ja sõbralikud.
Minu ülesandeks on neid julgustada, et sära silmist ei kaoks ja tahtmine ühiselt midagi teha püsiks ka koolis.
„Pähklikese“ rühma lasteaiaõpetaja Malle Hints.