Esmaspäevane luuletund

Alustasin esmaspäevaste luuletundidega kolm aastat tagasi.
Luuletundide mõte oli pakkuda lastele esinemiskogemust, kasvatada julgust ja enesekindlust, äratada huvi luule vastu, arendada mälu ja  kuulamisoskust.
Kui laps on lasteaias harjunud rühmakaaslaste ees luuletusega esinema,siis ei tekita see temas ka koolis protesti, mis sest, et oled poiss, luuletust võid ikka lugeda ja päheõppimine on juba  lihtne.

Esmaspäeval, luuletunni päeval, tulime juba kolmveerand kaksteist õuest tuppa, vahetasime riided, panime toolid magamistuppa ritta, sest rühmatoas oli juba lauakatmine lõunasöögiks alanud.
Kui kõik lapsed olid jõudnud istuda, helistasin  kellukest, astusin laste ette, teatasin, mis teemal me täna luuletusi loeme ja kes loeb esimesena. Paar 6-7.a. last, kes polnud luuletust pähe saanud, lugesid selle paberilt maha. Sama  võtet kasutas ka paar 3.a.  last, kes lugeda ei osanud, kuid hoidis paberit silmade  ees, nagu loeks, küllap siis see andis talle kindlust juurde.
Paar last ei mäletanud oma luuletust, aga kui   luuletus oli paberiga kaasas, siis sai last  aidata, paar sõna ette öeldes.
Kui lapsed vahepeal nihelema hakkasid,tegime liikumise koos rütmilise plaksutamisega või laulmisega.

Iga luuletunni lõpus said lapsed sädeleva kivikese ja paberi Liidia Koidula pildiga, kuhu oli kirjutatud:Esmaspäevane luuletund.
Edaspidi andsin lastele vahelduse mõttes foto, kus keegi rühma lastest luuletust loeb.Mul oli alati fotoaparaat kaasas ja esinejale oli see meeldiv üllatus, et temast ka pilti tehti. Kuna meil on liitrühmad, jäi pildile väike 3.a.  Morten, kes vaatab oma suure, 6-a. õe poole, kes talle paar sõna ette ütleb, mis poisikesel meelest läinud olid.

Üks lapsevanem oli nii võlutud meie luuletunnist, et kirjutas sellest ka ühe lühikese salmikese:

Esmaspäeva hommikul
lapsed kõik on reas,
kõikidel on luuletused
korralikult peas.
Ootavad kõik oma korda
kannatlikult nad.
Pärast lugemist kõik lapsed
kiita saavad ka.

Algul tegime vaid oma rühmaga luuletunde, hiljem kaasasime ka naaberrühma lapsed. Sel moel said kahe rühma lapsed rohkem suhelda, üksteist tundma õppida, koos mängida. Kuna publik oli suurem, tuli harjuda  kahe rühma laste ees esinema. Ka see läks ladusalt, sest lapsed on ikkagi lapsed ja õues olid mõned neist ka varem koos mänginud.

Lapsed muutusid järjest julgemaks, nüüd oli lihtsam ka näitemängus osaleda, sest esinemiskogemus oli olemas.Lapsed võtsid liikuva  lavaaluse, mille üks tubli lapsevanem oli ehitanud,mõtlesid loo välja, jagasid osad, tegid proovi, valmistastid piletid ja kutsusid sõbrad vaatama. Ka pidude  jaoks näidendi õppimisel  soovisid mitmed lapsed osaleda, kes varem olid väga tagasihoidlikud.

Paar 3-4.a. last, Mortem ja Liine, kes luuletundidest innustust said, tegid oma näitetrupi, harjutasid tagatoas tantsu ja laulu, mängisid  sõrme-ja käpiknukkudega ja kutsusid rühmakaaslased vaatama.Tulid ka vanemad lapsed ja vaatasid-kuulasid  huviga. Morten käis Meero-Muusikus ja tema oli juba loomu poolest julge ja hakkaja,Liine  tegi,mida Morten soovitas.Liinele meeldis väga esineda.

Tegime luuletunde ka jõulukuus.Loeti  talveluuletusi või luuletusi jõuludest.
Ka jõuluvanale loeti luuletust  julgelt ja rõõmuga.Mõni  laps isegi laulis,üks laps mõtles kohapeal jõuluvanale luuletuse välja.Mulle meenus, et ka luuletunnis mõtles ta tihti kohapeal luuletuse välja.

Sel aastal oli meil 14.märtsil  kolmapäevane luuletund, kuna emakeelepäev oli kolmapäeval ja me tähistasime seda luuletunniga.Lugesime luuletusi Eestimaast, eesti loodusest, eesti keelest ja kodust.

Kuna meie rühmas kingivad haldjad tubliduse eest pärle, said lapsed  seekord  ka emakeelepäeva puhul pärli, mis pärast pärlikotti teiste juurde pandi.
Otsustasime, et edaspidi saavadki  lapsed luuletunnis osalemise eest kivikese asemel pärli, sest nii saavad nad kevadeks kindlasti pika pärlikee valmistada, mille võib kinkida   emale, õele või sõbrale.

 
Ülle Tõnumaa