Kuidas minust sai lasteaiakasvataja

 

Minu lasteaiakasvatajaks saamise lugu on huvitav sellepoollest, et see algas väga varases eas.

Olen käesoleval momendil 56- aastane, paljud seigad on ununenud juba, aga seda mäletan ma küll selgesti, kuidas ma  kolmeaastase plikatirtsuna ema käekõrval väikese alevi lasteaiast möödudes küsisin, et kes siin elab. Ema siis selgitas, et siin on lasteaed ja lapsed käivad siin mängimas.

 Mina lasteaias ei käinud, sest mul oli vanaema kodus, kes mind kantseldas. Olin lapsena väga julge, pealehakkaja, seltsiv, energiline laps,  ja kuna sel ajal veel keegi ei olnud rääkinud  ADHD  diagnoosist, siis öeldi, et ei seisa pudeliski paigal…  Noh iga kord kui ma siis sellest majast mööda käisin, oli tahtmine sisse astuda  ja ükskord avaneski juhus, kui ema käest lahti lastuna ma sinna maja taha mänguplatsile  tulin.

 Lapsed mängisid kõik õues  liivakastis ja nagu ma nüüd aru saan, siis suured inimesed ka ei märganud, et üks võõras laps on juurde  tulnud …. imelik, mind märgati alles siis, kui läksime tuppa sööma ja mina istusin loomulikult ka laua taha, kui kästi käed puhtaks pesta ja sööma tulla. Äkki oligi tuba saginat ja suurte tädide hädaldamist täis , siis mu väike peanupuke sai aru,  et see on vist  minu pärast … varsti mind avastatigi . Kuna olin kuidagimoodi akna lähedal, siis aknast öue vaadates märkasin, et minu ema ja isa jooksevad seal miskipärast tänaval pea laiali otsas…. näitasin näpuga, et seal on minu isa … nii mind sealt välja kupatati . Muud palju seoses sellega ei mäleta, aga sellest käigust jäi sügav tunne hinge .Iga kord kui alevis käies majast möödusin vaatasin kadedusega akende poole ja unistasin kuidas ma saaks ikka veel korrakski sinna.

Suuremaks kasvades ja juba 5. klassis olles juhtusin vestlema meie külas elava lastaaiatädi Ilmega , kes käis kaugemal linnas lasteaias tööl ja küsisin temalt, kuidas saada lasteaiakasvatajaks. Eks ta siis ütles, et  Tallinnas on olemas kool selle jaoks  ja sealt  algas minu teadlik soov saada lasteaiakasvatajaks .

Kui olin lõpetanud 8 kl. kooli,  siis soojal suveajal sai „bürokraatiapaberid“ korda aetud ja kooli sisse viidud, olin ju hästi hakkaja nagu eelnevalt öeldud  ja naabritüdruk, kes käis teist aastat Tallinnas Meditsiinikoolis, viis mind koos paberitega  ninapidi kooli ukse taha. Rasket kolhoositööd tegev ja õhtuti vindine isa ei teadnud midagi, ema teadis ja toetas mind igati. Isale ütlesin alles siis,  kui eksamid olid tehtud ja tuli teade, et vöin sügisel kooli tulla. Olin õnne tipul!

Tallinna Pedagoogikakooli  õpetajatest võiks kirjutada uue loo, sest südamlikumaid, toredamaid õpetajaid on raske leida . Olime ju  lapsed alles, kodust ja perest  kaugel, suures pealinnas üksinda  ja veel sellises eas,  kus tüdrukutirtsust neiu kujuneb. Õpetajate hoolitsev suhtumine ja suunamine oli suureks toeks.

Pinginaabrisuhtest kujunes püsiv sõprusesuhe läbi kogu elu…

Nelja ja poole aasta pärast täitusid mu unistused ja minust sai  lasteaiakasvataja. Olen olnud selles ametis 27 aastat. Kordagi ei ole kahetsenud, et seda ametit õppisin. Mõnede  esimeste kasvandikega, kes on nüüd juba   40- aastased, suhtlen praegugi .

 Köige kurb-naljakam lugu  töö algusaastatest oli see, kui oli planeeritud onukese Lenini sünnipäeva tähistamine.Väike Helina käskis emal hommikul kommid kaasa anda, et meil on lasteaias Lenini sünnipäev.Ema oli siis öelnud, et mis sünnipäev Lenin on ju ammu surnud.Eks siis lapsuke  vastas, et aga kasvataja ütles, et ta elab meie südames.

Kasvataja oli lapsele autoriteediks, aga  kasvataja autoriteediks  oli programm ja juhend…Õudne,  mida kõike laste pähe pidi mahtuma!

Nüüd õnneks teised ajad….

 

Endine lasteaiakasvataja Nataly

 

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

4 + 5 =
Please leave these two fields as-is: