Porikuu üheksandal päeval sõitsime lastega Mukri rabasse, mis asub Raplamaal, Tallinnast tunnisõidu kaugusel. Hommikul olime kõik elevil. Emmedele-issidele lehvitatud, soojalt riidesse pandud, toidumoon koti sees, buss värava ees, võis sõit alata. Looduspäeva eesmärgiks oli nautida Eestimaa kaunist loodust ja avastada hoopis teistlaadi maailma: omanäolist rabariiki. Juba bussiga sõites lapsed said avastada looduse mitmekesisust jälgides päikese liikumist, tumedamaid ja heledamaid metsatukke ning lagendikke. Sõidu ajal jätsime ruumi ka lauludele ja mõistatustele loodusest. Aeg möödus märkamatult ja olimegi varsti kohal.
Metsa veerel ootas meid loodusesõber Piret, kogenud teejuht rabaradadel, kes selgitas märja pesukäsna abil, mis koht see raba looduses üldse on. Tore mänguline võte oli silmade, kõrvade, nina teritamine: kui kaugele saad sirutada oma käed, et näeksid näpuotsi; kuula metsavaikust, tuule kohinat ja vihma sabinat; missuguseid hääli kuuled; nuusuta metsa lõhna.
Kordasime üle metsas ja rabas matkaja reeglid, sättisime selga vihmakeebid ja matkakotid. Leppisime kokku, et oleme tähelepanelikud ja uudishimulikud loodusesõbrad. Ees ootas ju 2, 4 km matkarada. Loodusretkest saime vastused nii mõnelegi põnevale küsimusele. Näiteks, millal öelda raba, millal soo ja miks on seal alati märg? Mis on taim? Mis tähendab purre? Mis on need kollakasrohelised märjad samblasängid rabas? Mis on laugas? Missugused on mürgised taimed? Miks on rabas maapind pehme?
Tegelikkuses laps ju ei tea, et taimedel on erinev kasvukeskkond. Kõik ei ole ju üks mets. Meile sai selgeks see, et metsas olles me metsaelanikke ei näe, mis ei tähenda veel seda, et seal keegi ei ela. Looduses ta näeb, kus kasvavad jändrikud männid, kuused, kased, kõrkjad, samblatutid ja sõbrad pokud. Matkates märkasime, kus oli tuhninud metssiga. Saime maitsta juba vesiseid mustikaid, mättalt noppida kuremarju ja kukemarju. Eriti huvitav oli giidi juhendamisel luubiga uurida sammalt ja tutvuda putuktoidulise sootaimega- huulheinaga.
Meie tegemisi katkestas hetkeks imeilus vaatemäng. Üle raba lendasid pardiparved, ikka pikkades kolmnurksetes lennurivides, saateks: „Prääks, prääks“.
Möödudes Mukri rabas pikutavast Eidapere järvest, jõudsime vaatetorni juurde. Nüüd oli aeg oma moonakotid avada ja keha kinnitada. Kui hästi maitses kaasa võetud võileib, vesi ja maguspala. Soovijad said maitsta ka päris ehtsat raba järvevett. Avastamisrõõmu pakkus vaatetornist binokliga heita pilk kaunile sügisesele rabamaastikule.
Veel paarsada meetrit kõndimist hanereas mööda laudteed ja jõudsimegi bussi juurde. Meile jäid kuidagi nukralt sahisema tuule ja vihma käes kraavipervel kollased rohutuustid- pokud ja kõigi selle üle madal sügisene taevas.
Loodusretk rabariiki pakkus väikestele ja suurtele loodushuvilistele avastamisrõõmu. Nii õpib laps käituma looduses loodussõbralikult, arvestama teineteisega ja rõõmu tundma koos tegutsemisest. Tagasiteel lasteaeda vastates viktoriini küsimustele saime kinnitust, et lastel sai kõik oluline „kõrva taha pandud“. Ükski küsimus ei jäänud vastuseta.
Jõudsimegi koju. „Siin on nii hea olla“! (lapse suu).
Tänan oma abilisi, liikumisõpetaja Evet ja õpetajaabi Nastjat selle toreda päeva eest.
Tallinna Kadaka Lasteaed
Vanemõpetaja Kaja Cimolonskas