Essee “Mäng”- Piia Kreitsman

Kus algab mängumaa ja kus ta lõpeb? Ei ole kunagi mõelnud, kas ja kui mängulisena me maailma võtta saame. Kunst ja kunstimuuseum? Kas oskan siin näha hoopis teisi värve, kui ainult rangeid saale ja pilte, mis on meile vaatamiseks kindlatesse saalidesse ja kindla suunitlusega pandud. Lasen oma mõtte vabaks ja suundun otsima uut maailma ja arusaamu enda jaoks nii rangest kohast, kui KUMU.

 Kui ma lasen vabaks oma teadmise, et see on muuseum, siis näen selles tulevikuehitist, mis peidab endas nii palju saladusi ja ettenägematuid olukordi, mis erinevad kunstnikud meieni toovad läbi enda maalide. Juba on siiatulek minu jaoks omandanud hoopis teise värvi. Põnev, mida näitavad mulle maalid, kuhu maailmadesse nad mind viivad. Ma olen kui väike sipelgas siin suures hoones. Ma saan valida erinevate maailmade vahel minnes erinevatele korrustele.

 Kust siis alustada, kas ülevalt alla või minna hoopis alt üles. Kas see omab tähtsust? Alustan ikka kolmanda korruse saalist. See on värvide maailm, puhas ja selgepiiriline maailm, kus on nii palju erisuguseid maale välja toodud. Carl Timoleno von Neffi (1804-1876) „Üllatus“.  See maal on kui unistus kaunitest ballidest ja ilusatest kleitidest väikeste tüdrukute maailmas.  Mind ei ole keegi õpetanud vaatama maale. Kas see on lihtsalt piltide eest läbijalutamine. Ei, ma tahan vaadata sügavuti, mis mulle püütakse nende öelda, mida ma näen nendes. Millised filigraansed nöojooned on välja toodud nendel vahel portreedel. Kes on need inimsed kes siin on kujutatud, mis on selle inimese mõtted, miks on temas nii palju kurbust, viha, ükskõiksust. Erinevad mõtted lasevad ennast kaasa viia siin, tohutus värvide ja piltide maailmas . Millised värvid. Ma olen kui muinasjutus, kus mind ümbritsevad kõik need inimesed, kas nad soovivad minuga suhelda, kes mida ütleb? Teeb isegi natuke nalja, tahaks küsida , kuis käsi käib. Ma olen oma tunnetes üllatunud, mitte kunagi ei ole ma osanud muuseumides ja kunstisaalides käies näha seda mängulisust, seda edakordust ja neid detaile, mis kõik kõnetavad mind. Ma olen lummatud.

 Suursugune maal „Lorei needmine munkade poolt“ jutustab meile ühest neiust, kes õnnetu armastuse pärast vette viskub ja näkiks muutub. Kauni näki laulu lummusesse sattunud, sõidavad laevad otse teravatele karidele ja purunevad. Maalil on kujutatud hetk, kus mungad lähevad õnnetuste ärahoidmiseks ohtlikku paika ristiga pühitsema. Neiu seevastu kutsub appi isa ja õed ning pääseb munkade käest. Sünge maali võimsatest lainetest kasvavad mängeldes välja mitme näkineiu voogavad juuksed ja kehad ning märatsevad mere hobused. Maali vasakpoolses nurgas on näha, kuidas peategelase Lorei silmad lausa põlevad, võib-olla hirmust või hoopis vihast? Ehk on see võitlus hea ja kurja vahel, iseasi on see, kumb neist võiks olla taevas, kumb põrgu. Võib-olla osutub jõulise energiaga maalil see mänguks elus ettetulevate soovide ja kontrolli vahel?    Kas selleks, et õppida maale vaatama, pead oskama nendes näha mängulisust. Minus on tekkinud põnevus, ma hakkan endale esitama küsimusi, et kus ja millal ja kui mina seal maalil oleksin, kuhu ma siis oleksin sattunud, mis minu elu endast kujutaks? Kui palju on võimalik endale küsimusi esitada ja kõige toredam on selle juures see, et ma võin paljudele küsimustele leida enda vastused, enda fantaasial lasta lennata.  Huvitav, kui siin korrusel on tekkinud minus juba nii palju uusi arusaamu ja mõtteid, mida mulle annavad maalid teiselt korruselt.

 Sisenen uude maailma. Katsun viia oma mängu teisele tasemele ja muuta oma mängureegleid. Ma sõidan neljandale korrusele. Tahtsin muuta oma mängureegleid ja olenemata minu soovist pean ma seda tegema. Uus maailm, minu jaoks läbi vanemate kuuldud maailm, aga minu jaoks võõras. Kuid ma jätkan uuesti oma mänguga. Loosungid, plakatid millegipärast sisendavad minusse hirmu. Kas selle põhjustab lihtsalt alateadvus,mis on säilitanud jutud sellest ajast või teeb seda minuga mingi maal. Ma ei ole kauemaks peatunud ühe ees pikemalt. Sunnin ennast peatuma Elmar Kits (1913-1972) maali ees. Ei see ei ole mingi alateadvus, inimsestes nendel maalidel ongi peidus hirm. Mehed on sünged. Sellised maalid ei kuulu ilusa mängu juurde, nad aitavad meil lihtsalt näha, et maailm on ka teiste värvidega maalitud, kui kirjud liblikad. Nagu muinasjuttudes hea ja kuri. Kui hästi tuleb siin see välja. Ma avastan paralleele kunstimuuseumis muinasjutuga. Olen sürrealismi saalis. Siin ei oska ma näha ei kurja ega head, vaid fantaasiamaailm. Minu jaoks võõras ja vastuvõetamatu. Ma ei oska neid maale enda jaoks rääkima panna. Lähen edasi, lootes leida taas värve ja minuga rääkivaid maale, kuid pettun uuesti. Vaatan Leonhard Lapini „Rahva Hääl“ ja ei oska mõista sed kunsti ega näha selles mängu. Miks minu jaoks järsku kõik vaikseks jäi. Ma olen kuulnud selle mehe nime, aga ei ole kunagi näinud tema maale. Kas see on maal, kas see on mäng, millest kõik ei peagi aru saama? Mulle meelidvad selged piirid ja arusaadavus. Siin on kõik olemas, selged sõnad ja selged piirid, aga mõte ja mängulisus on minu jaoks kadunud. Me oleme kõik erinevad ja kindlasti on neid, kelle jaoks on sellel suur väärtus, kuid täna ma otsin nendest saalidest mängu. Paraku siit ma seda ei leia. Ma lähen edasi viiendale korrusele. Kas seal on minu jaoks ees uued avastused või pettumus.

 Kas siin on kõike seda arvestatud, kui neid maale on üles pandud, et inimsed saavad endasse tunded, siis tuuakse nad taas halli argiellu ja siis…………..?

 Viies korrus. Ene-Liis Semperi näitus. Video ja heliklipid.  Ka selline kunst või inimesi lummata, aga mina suundun tagasi kolmandale korrusele. Mind nagu tõmbas sinna tagasi. Ma läksin uuesti saali, mis kandis nime kaasaaegne inimene. Ma ei näinud ennem siin neid skulptuure, kuidas oskasin neid nägemata siin olla. Kui ilusad nad on, kui palju emotsioone ja tundeid on siia pandud. Kui palju mängulisust .

 Inimene peab oskama näha enda ümber nii head kui halba, oskama nägema vaikivates piltides hingemängu ja mängu, mida kunstnik tahab sinuga mängida. Kunstnik Peet Aren kujutab oma maalil „Kirikuteel“ rühma inimesi kõndimas, arvatavasti isa-ema ja peaaegu täiskasvanud tütred. Pilti silmitsedes voogab sealt esmapilgul midagi rusuvat. Vastukaaluks inimeste raskele kehahoiakule – ehk peret vaevavale kirikuskäimise kohustusele ja kümnisele, on näha taustal äärmiselt kergeid ja puhtaid taevas mänglevaid pilvi ning tuules hõljuvaid lopsakaid puuoksi. Loodus justkui rõõmustaks saabunud kevade üle, kui inimesed hoiavad kinni oma kohustustest ja oma õlul kantavatest rakmetest. Leian, et elus võiks ju vaadelda nii täiuslikult toimivat loodust ning ammutada sealt seda muretut mängu.

 Need mängud on kõigiga erinevad, neid tuleb ainult osata vastu võtta ja endas tunda. Võrratu kogemus,  näha mängulisust ja muinasjutte ning fantaasialendu seal, kuhu ei ole kunagi osanud minna, et tunda ennast teises maailmas ja mõtetega, mida ei osanud aimata, et need võivad olla minu mõtted.

 Aitähh selle ilusa kogemuse eest.

Piia Kreitsman,
Tallinna Pedagoogiline Seminar, Alushariduse ja täiendõppe osakond

alusharidus eja t

 

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

7 + 11 =
Please leave these two fields as-is: