Kätte oli jõudmas sõbrapäev ja õpetajad otsustasid teha üllatuse lasteaia kõige pisematele. Sõime õpetajate ühise tööna valmis vahva näitemäng „Kakuke“, kuhu oli sisse põimitud ka laste jaoks vahvat liikumist ja kaasa lustimist. Etenduseks kasutasime käpiknukke, millest mõni oli ka õpetajate enda valmistatud. Nimiosalise vahva kostüüm valmis samuti õpetaja enda kätetööna. Üritus oli tore ja lapsi ootas kõiki üllatus – mida taat käis linnast toomas. Etendus lõppes vahva ühislauluga „Kakuke“, mille sõnad ja noodid saime L. Gustavsoni raamatust „Kakuke“ ja muusikalise poole pealt kandis hoolt muusikaõpetaja.
Kivila lasteaia õpetaja ja etenduse lavastaja Marika Venno
Kakuke –
näitemäng samanimelise muinasjutu ainetel
Tegelased: Jutustaja,Kakuke, Eit , Jänes, Hunt, Karu, Rebane
Eit: TERE, MINA OLEN EIT. VARSTI ON SAABUMAS SÕBRAPÄEV JA MA MÕTLESIN TEHA OMA TAADILE ÜLLATUSE JA KÜPSETAN TALLE ÕIGE KAKUKESE.
KÕIGEPEALT TULEB TEHA TAIGEN: (TEEME KÕIK KOOS)
SÕELU JAHU, PANE VÕID – SEGAME,
SUSKA SOOLA, TSIPA SUHKURT – SEGA VEEL – MAITSEME!
NÜÜD TEEME KÕIK KOOS KAKUKESE….
VEERE KAKKU, VEERE KAKKU, VEERE KAKKU – SUPS AHJU,
MEIE TAAT JU TAHAB KAKKU, VEERE, VEERE, VEERE SUPS AHJU!
Eit: KAKUKE SAIGI ILUS ÜMMARGUNE, PANEN TA NÜÜD AHJU KÜPSEMA! (kakuke küpseb ahjus – samal ajal kõlab plaadilt laul „VEERE, VEERE KAKKU“
Eit: KAS TUNNETE, KUI HEA LÕHN PRAEAHJUST TULEB? VAATAN ÕIGE, ONGI VALMIS, OI KUI TULINE, PANEN ÕIGE AKNALAUALE JAHTUMA! MA LÄHEN ÕIGE LAUDA KATMA!
Jutustaja: KAKUKE ISTUS AKNALAUAL JA TAL HAKKAS IGAV JA OTSUSTAS MINNA JALUTAMA ning VEERETASKI ENNAST AKNALAUALT MAHA, VEERES JA LAULIS:
Kakuke:
„OLEN VÄIKE KAKUKE,
KRÕBEDAKE PRUUNIKE.
EIDEKE MIND KÜPSETAS,
TUULEKE MIND JAHUTAS.
AKNALT PISTSIN PUNUMA,
ÜMBER ILMA RÄNDAMA.
KÜLL ON PÕNEV VEEREDA,
UUDISTADA, KEERELDA.
Jutustaja: KAKUKE VEERES METSA JA TALLE TULI VASTU JÄNES.
Jänes: TERE KAKUKE, KÕIK METSAS RÄÄGIVAD UUDIST, ET LÕHNAV JA MAITSEV KAKUKE ON METSA TULNUD, TULE SIIA – MA SÖÖN SU ÄRA!
Kakuke: JAH MA OLEN TÕESTI MAITSVAKE, KUID SINU EEST PAGEN MA IKKAGI ÄRA.
Jutustaja: KAKUKE NAERIS RÕÕMUST ja LÄINUD TA OLIGI ning ta jätkas TANTSIDES oma teekonda – KUID SIIS ILMUS TEMA ETTE KARU.
Karu : OI KUI ILUS KAKUKE, NII KRÕBEDAKE JA PRUUNIKE, MA SÖÖN SU KOHE MAIUSPALAKS.
Kakuke: OLEN JA MAITSEV JA KRÕBEDAKE, KUID SINU EEST MA PAGEN ÄRA JA JÄTAN SU PIKA NINAGA. (näitab pikka nina)
Jutustaja: KAKUKE TUGI VALLATU KUKERPALLI JA LÄINUD TA OLIGI NING KARU EI SAANUDKI KAKUKEST. KUID KUUSE TAGA LUURAS HUNT JA KOHE VOLKSASKI TA KAKUKESE ETTE NING LAUSUS:
Hunt : OI, MIS KENA KAKUKE, NII ILUS JA MAITSEV , MA LÖÖN SULLE KOHE KIHVAD SISSE.
Kakuke: OLEN KÜLL MAITSVAKE JA LÕHNAN KA NII HÄSTI, KUID MIND SA ÄRA SÜÜA IKKAGI EI SAA,SEST MA PAGEN KA SINU KÄEST MINEMA!
Jutustaja: KAKUKE TEGI KORRA HUNDIRATAST JA VEERESKI RÕÕMSALT EDASI MÖÖDA METSATEED JA LAULIS OMA LAULUKEST. KUID ÄKKI SEISIS REBANE KESET TEED JA ÜTLES MESIMAGUSA HÄÄLEGA:
Rebane: OH, MIS KAUNIS LAULUHÄÄL, OI KUI ARMAS KAKUKE JA LAULAB NII ILUSA HÄÄLEGA, KUID MA EI KUULE SÕNU NII HÄSTI, KAS SA VALJEMINI EI SAA LAULDA.
Kakuke: OLEN VÄIKE KAKUKE, KRÕBEDAKE PRUUNIKE,
EIDEKE MIND KÜPSETAS, TUULEKE MIND JAHUTAS.
AKNALT PISTSIN PUNUMA, ÜMBER ILMA RÄNDAMA,
KÜLL ON PÕNEV VEEREDA, UUDISTADA KEERELDA.
Jutustaja: REBANE AGA ÜTLES VEELGI KAVALAMA HÄÄLEGA:
Rebane: OI, KUIDAS MA TAHAKSIN KUULDA SÕNU, ARMAS KAKUKE TULE ISTU MU NINALE, ET MA SAAKSIN KUULDA SINU KAUNIST LAULUHÄÄLT:
Jutustaja: UHKUST TÄIS KAKUKE HÜPPASKI REBASE NINALE. REBANE TEGI KORRAKS AMPSTI! JA KUHU KAKUKE JÄI???
Eit (laiutab käsi): POLEGI ENAM KAKUKEST, MIDA MA NÜÜD OMA TAADILE SÕBRAPÄEVAKS KINGIN????
Tuleb TAAT: TERE EIT, KÄISIN LINNAS SULLE SÕBRAPÄEVAKS KOOKI TOOMAS, PALUN – SEE ON SULLE!