Raim Farhadi muinasjutu ainetel
Kohandatud
TEGELASED:
JÄNESEPOJAD
KARUPOJAD
REBASEPOJAD
SIILIKE
SIILIEMA
Laval metsalagendik,mõned põõsad. Jänesepojad mängivad peitust. Neile läheneb siilike.
SIILIKE (rõõmsalt): Jänkud! Jänkud! Kas mina ka võin teiega mängida?
JÄNESEPOJAD(ehmunult): Ei, ei, ei! Me kardame sinuga mängida, sina, siilike oled liiga okkaline! Mängi kellegi teisega!
SIILIKE ( solvunult ajab oma teravad okkad turri): Noh, kui ei võta mängima, pole vajagi…
Siil liigub mööda rada edasi, märkab rebasepoegi kulli mängimas.
SIILIKE(rõõmsalt): Rebasepojad! Rebasepojad! Kas mina võiks teiega mängida, kas või natukenegi?
REBASEPOJAD( arglikult): Ei, ei, ei! Meie sinuga ei mängi, me kardame sinuga mängida! Sina, siilike oled liiga okkaline, mängi parem kellegi teisega.
SIILIKE ( veelgi rohkem solvunult ja nukralt): Noh, kui ei taha mängida, pole vajagi…
Siil liigub mööda rada edasi, järsku märkab, et karupojad mängivad jalgpalli. Siil jookseb oma lühikestel jalgadel karupoegade juurde.
SIILIKE (rõõmsalt): Karupojad! Karupojad! Kas mina võiks teiega tsipake jalgpalli mängida? Tahate ma hakkan väravavahiks?
KARUPOJAD (kurjalt): Ei, ei, ei! Mis sa veel ei taha- väravavahiks! Aga kui sa oma okastega palli katki torkad, mis siis? Ei saa sinust väravavahti, sina, siil, oled liiga okkaline. Mängi parem mõne teisega.
Siil hakkab solvumisest nutma, läheb põõsasse ema juurde.
SIILIKE (kaeblikult): Mitte keegi ei taha minuga mängida. Miks ma ometi nõnda hirmus okkaline olen? Kõik ümberringi kardavad minu okkaid.
SIILIEMA (lohutavalt): Ära nuta Siilike. Et sa okkaline oled, see on õige küll, kuid sul on hea, kaastundlik süda. Sa pead näitama, et oled väga hea ja siis hakkavad kõik sinuga sõbrustama ja mängima.
Siiliema hakkab siilipojale laulma unelaulu, siilipoeg uinub.
Hommik, siilipoeg peseb ennast, kammib, sööb ja jookseb tuttavale metsalagendikule. Seal märkab ta külmast lõdisevat jänesepoega, värisevat rebasepoega ja nutvat karupoega.
SIILIKE (kaastundlikult): Mis teil viga on?
JÄNESEPOEG( lõdiseb): Ma… ma jäin vihma kätte ja eksisin ära. Ma olen läbimärg ega tea, kuhu vihma eest peitu pugeda.
REBASEPOEG (väriseb): Mina jäin ka vihma kätte ja mul on nii külm.
KARUPOEG (nutab): Mina libisesin ja kukkusin, mu käpake sai viga.
Siilike leiab kolm teelehte, annab ühe jänesepojale vihmavarjuks, teisega katab rebasepoja ja kolmanda paneb karupoja haavatud käpale.
Käsikäes liiguvad loomad lava keskele, seisavad ümber siilipoja. Lavale tulevad kõik loomalapsed.
JÄNESEPOEG, REBASEPOEG, KARUPOEG (koos): Olgugi, et Siilike on okkaline, aga meie ei karda enam tema teravaid okkaid. Me teame, et siilike on hea ja osavõtlik sõber.
LOOMALAPSED (rõõmsalt): Ja nüüd kõik jalgpalli mängima!
.
Kohandanud Tallinna Lagna Lasteaed Rukkilill õpetaja Inga Tohver