Kõik on uus septembrikuus,
lapsel pinal-kott on uus,
esimesse klassi läheb,
koolitee jääb varsti pähe.
Kordame veel läbi tee,
kus on sebra, kus on keeld.
Lapsevanem ärevil,
laps on rohkem põnevil.
Miljon miksi emal mõttes-
kuhu trenni? Palju maksab?
Kas nüüd tõesti iseseisvaks,
minu väike laps nüüd kasvab.
Kas pikapäevarühma panna,
või saan ise järgi minna?
Ohh, kui palju toimetamist,
mõtleb ema omaette,
samal ajal teeb kotlette.
Kas seal koolisöök on maitsev?
Palju maksab? Või ei taha,
kool nüüd saada üldse raha.
Säilitada tuleb rahu,
siis ei ole laps ka pahur!
Öösel võiks magada koolilaps väike,
kümme tundi, kuni tõuseb päike.
Koolilapsed ettekäändeid palju välja toovad,
miks ei peaks nad magama ja uusi jutte loovad.
Põhiline ettekääne, mis nad välja toovad:
„Klassivend mul enne kümmet magama ei lähe. Filmi vaatab, mänge mängib, kuni saab seal pähe!“
„Palun, palun emme kas veel üleval võin olla – mul nüüd janu, nälg ja häda – vara magama läen homme“.
Aga ema alati endale jääb kindlaks:
„Une pikkus-kvaliteet mõjutavad õppimist,
sellepärast ära lükka edasi sa magamist!“
Kui koolipäev algab, siis vaadake üle,
kas ranitsas olemas vajalik kraam.
Kui hommikueine on söödud juba,
siis sobivad riided laps selga saab.
Mida peaks siis oskama üks kooliminev laps,
et ta oleks koolis olles igati krips-kraps?
Laps võiks osata nüüd ise riidesse end panna,
ega`s õpetaja abi igati ei anna.
Hoolitseda võiks ta ise asjade eest koolis,
ema sõnad peale loeb tal – olles autoroolis:
„Austama peab õpetajaid,
klassikaaslaseid ja teisi,
sind kooli viivad lõpetajad
ja alustadki õppereisi.“
Laps väljendada oma tundeid,
võiks selleks ajaks osata,
empaatiliselt suhtuda
ja uusi sõpru kohata.
Liikumisoskus ja koordinatsioon,
peenmotoorika – motivatsioon,
tähelepanu ja suhtlemisoskus,
– kõik on nii tähtsad
nii koolis kui kohtus.
Teistega võrrelda last küll ei tasu,
Sellest ei ole ju mingitki kasu.
Lapsed ei ole kõik ühte moodi,
selleks see erinevus neile ju loodi.
Lõpuks kõik lihtne ja loogiline,
on see lapsest lähtumine!
Tuuli Jürgenson