Me elame ajas, mil kõik ümberringi muutub. Vahel see rõõmustab, vahel ka ärritab.Ometi vajab laps hoolimata ühiskonna muudatustest alustalasid, vundamenti, milleletugineda- perekonda, kindlaid reegleid, mis aitavad maailma turvaliselt avastada,inimesi, kes hoolivad ja vajadusel aitavad. Aitavad mõista ja valikuid teha,arutlevad ja on abiks hakkama saamisel. Mis koht on siin lasteaial? Kas lasteaiastöötavatel inimestel on võimalus või kohustus seda vundamenti rajada?
Arvestades aega, kui palju laps lasteaias viibib- saab olla vaid üks vastus: jah on.
Nii võimalus kui kohustus. Paljud lapsed on lasteaias suurema osa oma koolieelsest
ajast kui nad veedavad kodus. On peresid, kus laps vaid magab ja koos ollakse (või
paremal juhul koos tegutsetakse) vaid loetud tunnid nädalas. Alati ei ole selline
olukord lapsevanema(te) vaba valik- sagedamini on tegu materiaalseks toimetulekuks
vajaliku baasi tagamisega. Vahel on tegu ka oskamatusega, soovimatusega või
tuginetakse lootusele, et „laps käib ju lasteaias, küll ta seal õpib ja areneb“.
Selline olukord paneb aga lasteaia töötajate õlgadele äärmiselt suure kohustuste
koorma- õpetaja tajub, et kodus on aja või- teadmiste vajajäämine, kuid lasteaed
kodu asendada ei saa.
Liiga palju on oodata ka õpetajalt, et õpetada – kasvatada
lapsevanemaid, lootuses, et nii aitame kaasa ka lapse arengule. Mingil määral saab
seda kindlasti teha, kuid aidata saab vaid siis, kui abi palutakse- soovitakse ja
mis peamine- ollakse valmis seda ka vastu võtma. Vastasel juhul dialoogi ei kujune
ja monoloogi pidamisest kasu ei ole. Nii ei jäägi õpetajal muud üle, kui olla ise
oma käitumisega, hoiakutega eeskujuks- arutada erinevaid olukordi koos lastega ja
loota, et kodus kõike pea peale ei pöörata.
Mõned lihtsad näited elust enesest:
lasteaias on lastega räägitud turvavarutuse vajalikkusest rattasõidul. Lapsed saavad
aru ja räägivad seda ka kodus. Lasteaeda lapsele järgi tulles palub lapsevanem
lapsel kiivri peast ära võtta, sest „me läheme ju väravast välja“. Mida laps õppis-
kas õpetaja räägitu kehtib ainult lasteaias? Või et õpetaja juttu ei pea uskuma,
sest isa nii ei arva?
Või teine näide: lastega on räägitud köögiviljade söömise
vajalikkusest, tehtud koos lastega salateid jne! Hommikul menüüd lugedes ütleb üks
ema kõva häälega, et „täna on porgandihautis, see on nii jube toit, mina seda küll
ei söö!“. Seda kuulevad 5 last, kes äsja saadud „uue“ teadmisega rühma lähevad.
Õpetaja on seatud raskesse olukorda, sest tema antud info on seatud suure kahtluse
alla. Nõuab väga suurt tööd, et rääkida lahti inimeste erinevad maitse-eelistused ja
käsitleda teemat, millal ja kuidas sobib oma arvamust avaldada- seadmata sealjuures
kahtluse alla ühe lapse ema autoriteeti.
Või vastupidine näide- rühmas räägitakse
erinevatest ametitest. Üks poiss ütleb õhinal, et „minu isa teeb arvutiga tööd“.
Õpetaja vastab „Tore! Aga räägime nüüd ikka päris töödest, arvutiga teevad peaaegu
kõik tööd“
See mõtisklus ei ole kivi heitmine lapsevanemate kapsaaeda ega ka mitte õpetajate
omasse. Ühiskonna ootused lasteaia personalile on väga suured, sealhulgas ka
väärtuste kujundamise osas. Õpetajad teevad oma tööd südamega ja tegelikult ei soovi
ka lapsevanem eales lapsele halba.
Eksimine on inimlik. Kuid kui lapsevanem on
teadvustanud, et mu laps on lasteais väga suure osa oma ärkvel oldud ajast, siis
tasuks ehk koos õpetajatega enam läbi rääkida ka väärtuste teema ja jõuda siin
ühisele kokkuleppele. Ühised arusaamad vundamendist, mida me väärtuste näol koos
lapse jaoks loome, on tunduvalt olulisemad kui tähtede-numbrite – lugemise
selgeksõppimine. Kas esimese sammu sel teel peaks astuma lapsevanem või õpetaja- see
on igaühe enda otsustada.
Tiina-Marju Jaksen
Tallinna Nurmenuku Lasteaia õppealajuhataja