Oli juba oktoobrikuu ja rohutirtsud olid oma elutegevust lõpetamas. Kuid läbi õnneliku juhuse saime tutvuda päris tirtsuga.
Ühel päeval kapsaid põllult koristades nägin rohutirtsu kapsapeal istumas. Ruttasin tuppa purki tooma, tagasi põllule jõudes ootas rohutirts mind endiselt kapsapeal. Sealt rändas rohutirts purki ja järgmisel päeval meie rühma.
Sellest ajast peale algas meie rühma lastel aktiivne õpe rohutirtsu tundmaõppimiseks.
Purgist rändas rohutirts luuptopsi, kust oli teda kõige parem vaadata ja uurida. Veidi aega uuritud ja vaadatud, panime talle ka süüa: värsket kurki ja õunalõigu. Nüüd nägimegi, et rohutirtsu kõht oli päris tühi. Suiseid appi võttes sõi isuga õuna.
Ühel hetkel avastasime, et rohutirts on topsist jalga lasknud. Suure otsimise tulemusena leidsime ta lillevaasis lillede pealt. Sellest ajast peale algas meil päris kokkupuude rohutirtsuga, sest teda oli ju vaja kuidagi kätte saada. Öeldakse, et „hirmul on suured silmad” ja hirmu me tundsime. Kartsime, et tirts laseb jalga või hoopis näksab sõrmest. Rohutirts meid aga ei kartnud, sest kui õpetaja ta lõpuks kätte julges võtta, ei hüpanudki ta kusagile, vaid ronis rahumeelselt käe peal edasi. Ronimises oli ta osav, sest oma jalgadega haakus ta igale poole. Rohutirtsu jalgu uurides ja neid üle lugedes, avastasime, et tirtsul puudub üks jalg. See aga ei takistanud tal ronimast ja hüppamast.
Tasapisi soovisid ka julgemad lapsed teda enda käe peale ronima, kuni ühel hetkel tegi rohutirts hüppe ja kõik tardusid ehmatusest paigale. Nii kõndisid lapsed rühmas ringi koos rohutirtsuga ja julgustasid ka teisi lapsi rohutirtsu käe peale võtma. Tegevuste ajaks ja ööseks rändas tirts luuptopsi tagasi, kus ta sai rahulikult süüa ja puhata. Päeviti kõndis rohutirts laste kätel ja tegevuste ajal toimetas lillevaasil lillede keskel. Paaril korral kadus rohutirts pikemaks ajaks ära ja arvasime juba, et ei leiagi teda üles. Ükskord leidsime ta alles järgmise päeva hommikul teiselt poolt rühmaruumi põrandal kõndimas, teisel korral hoopis laua alt, kolmandal korral otsisime lillede keskelt ja igalt poolt mujalt, kuni tundsin, et keegi toimetab minu juustes.
Vaatluse käigus avastasime, et tal on keha taga pikk toru. Uurisime internetist ja saime teada, et see on tal muneti, millega emane rohutirts oma munad mulda muneb. Edasi uurides tegime kindlaks, et ta polegi rohutirts vaid hoopis roheline lauluritsikas. Lisaks saime teada, et on olema tirtsud, ritsikad ja rohutirtsud. Ühel päeval aga leidsime rohutirtsu elutult lamamas. Olime kurvad, kuid samas me olime teadlikud, et sügisel, peale munade munemist mulda, on rohutirtsu elutöö tehtud. Roheline lauluritsikas elas meie rühmas 2 nädalat (7. oktoobrist -21. oktoobrini).
Rohelist lauluritsikat uurides ja vaadates saime hulga targemaks. Õppisime vaatama ja uurima, puudutama ja katsuma , tema eest hoolitsema. Saime teada, et tirts kohanes meiega kiiresti ja ei kartnud sugugi meid, vaid hoopis meie kartsime algul teda. Lisaks sellele veendusime mitmeid kordi, et tirtsud oskavad suurepäraselt varjuda, on osavad ronijad ja väga head järskude hüpete alal. See oli huvitav aeg: harjusime tirtsuga, nagu oleks ta meie rühma lemmikputukas. Seda ta kindlast ka oli!
Putukate maailm on kirju ja kõiki putukaid ei õnnestu oma käega näha ja katsuda. Läksin raamatukokku ja tõin raamatukogust hulga raamatuid, mis tutvustasid tirtse ja ka teisi putukaid. Lastekirjanduse kaudu said lapsed aimu putukate maailmast.
Meie rühma tegemised ei piirdunud ainult rohutirtsu vaatamise, uurimisega ja lugemisega. Putukapilte vaadates ja nende järgi meisterdasime endile einevõileivad. Iga laps valis endale ühe putuka pildi ja toiduained, millest valmistas õpetaja abiga endale võileiva.
Ühel päeval meisterdasid kõik rühmad putukakujulise tordi. Meie rühm tegi rohutirtsu kujutava tordi ja siin ta on!
Putukate maailm on nii põnev ja seda kinnitab ka Viio Aitsam oma järjejutus
“Sõgelane, sadajalg ja muud mutukad”, mis eelmisel aastal Maalehe vahendusel lugekateni jõudis. Lugege ja te saate lugematul hulgal teadmisi ja häid positiivseid emotsioone. Hea tuju on kindlalt garanteeritud!
Mürakarude rühma 5 aastaste laste õpetaja Riina Rooleht, Elva lasteaed Õnneseen.