Mind, 40 aastat lasteaiaõpetajana töötanut, sundis sulge haarama meedia vahendusel kuuldud uudis, et järjekordselt ei ole õpetajate palgatõusuks raha. Mind valdas nördimus ja häbi, et olen nii väärtusetu ja odava elukutse valinud. Või olen hoopis süüdi selles, et mulle meeldib kasvatada ja õpetada, et mulle meeldib mu amet?
Juba noore spetsialistina anti meile aina lubadusi palka tõsta. Nii me kannatlikult ootasime ja uskusime lubadustesse. Nüüd tunnen piinlikkust, et meie elutööd ei ole siiani materiaalselt väärtustatud. Või ongi selle ameti aateks vagurus- kasinus. Valitsejail on lubadustele läinud kogu aur, meile lubab tühipaljast väärikust ja au. Nii kostsid kolm aastat tagasi kõlavalt ja irooniliselt õpetajate hääled streigirindel. Vanasõna ütleb: „Häda ei ole häbiasi“, kuid õpetajate alaline palgahäda seda siiki on!
Nüüd, kus ma olen oma suureks juubeliks kutsutud Tallinna raekotta pidulikule vastuvõtule, püüan astuda sirgeselgselt ja väärikalt, rõhutamata oma pettumuse taakka, tuletades meelde suure ja tähtsa mehe sõnu: „Oot- oot, Sa kannata veel!“ Lohutuseks vanasõna: „Kes kannatab, see kaua elab!“
EILE NÄGIN MA EESTIMAAL …
TALLINNAS 7. MÄRTSIL 2012. A.
(õpetajate streigist ajendatuna)
Eile nägin ma Eestimaal,
täpsemalt öeldes Tallinnas,
tuhandeid naisi – õpetajaid,
sekka nii mehigi toimekaid.
Mis neid siia küll kokku on aa´nd,
küsib ehk võhik, kes aru ei saan´d.
Kohe pea selgub üks asine tõik,
see on probleem, mis üpriski võik.
Ei tul´d nad linna kevadet otsima,
päikest kiitma, ilma nautima.
Nende vagura oleku taga,
palgeist võis lugeda muret ja häda
Mis on see häda, mis murtuks teeb?
Ehk liialt priiskab, liigrammusat sööb?
Või hoopis pelgab säästukaid,
peab kohatuks mainetuid kaltsukaid?
Või himustab midagi hoopis meeletut?!
Kannatuse katkemine tuleb ikka hilja,
kui on aastaid mõrkjalt maitstud lubaduste vilja.
Ei või enam vaiki olla, tasahääli kurta,
sirgeselgselt, valjuhääli meie tahet kuula:
Vaat, mis ma kostan, miks meel on nii mõru,
teatrisse tahan, vahest tunda ka reisimõnu,
veel viisaastakus korra ka uut tualetti,
ei, mitte just firma, lihtsalt moekamat snitti.
Ei aita ka loits – tule taevas appi!
Jumal ei aita, ei anna ka pappi.
Lubadusi jagatud on nõukaajast saati,
õpetajaid loksutatud kui päevinäinud paati.
Valitsejail vile peale läinud kogu aur,
meile lubab tühipaljast VÄÄRIKUST JA AU.
Jagamisest enestel on paisund rahakott,
õpetaja endiselt on vaene nagu rott.
Oot- oot- oot, Sa KANNATA VEEL!
Nii sõnab Suur ja Tähtis Mees.
See aeg saab ju varsti tulema,
on neid, kel palgad veel hullemad!
Su aateks on vagurus, vaid mõttes visioon,
see ongi, õpetaja, Su ülim MISSIOON!
Ah et kaua Sa kannatad kasinust?
Vaesus pole patt, vaid virgutab usinust!
Ja ikka nii edasi ………………………………
Sa enne uni unusta, maha jäta magamine,
ära vassi ja keeruta, jäta see mõttetu hämamine,
kui ep Sa õpetajaid nii madaldad,
neid vaid kaapekakuga lepitad.
Raske saab Sul nende rõõmuta elada!
40 aastat säästlikult elanud, missiooniga töötanud ning ikka veel praktilist väärikust oodanud Mahtra lasteaiaõpetaja Eerika Grau
Klähvigu koerad palju tahes, karavan liigub ikka edasi. Esmaspäevases Postimehes küsis ajakirjanik Jürgen Ligilt: Millal võiks õpetajate palk olla nii kõrge, et sellega normaalselt ära elada, endale korralikke riideid osta, mitte sõltuda sellest, kas on rohkem teeniv abikaasa? Jürgen Ligi vastab: Ma ei luba midagi – peale selle, et mul on sügav huvi õpetajate palku tõsta. Ka kõik erakonnad on lubanud õpetajate keskmise palga tõstmist. Seda tuletasin ma valitsuses riigieelarve strateegia arutelu ka korduvalt meelde. Midagi prognoosida ei tea, kuid sisemisi ressursse pitsitame edasi. See ei saa kõigile meeldida, aga õpetajatel on sealt võita.
Kallid kaaskannatajad, st töömaht kasvab kahekordseks, paarkümmend eurot saame juurde ja käib meile küll kaapekakuga leppijatele! Nii et vesi peale kõigele! Kes ei ole veel lugenud toimetaja Ülle Tõnumaa vürtsikat artiklit, tehke seda kindlasti!