Lumi on pehme kui plüüskaru.
Lumi on valge kui vahukoor.
Lumi on külm kui koeranina.
Lumi on särav kui mäekristall.
*
Lumetuisu käes ma astun
tuisk, nii kuri, vaatab vastu.
Keeran tuisule siis selja –
tuisk teeb mulle nüüd vaid nalja.
*
Hiirtel rõõmu tuba täis,
päkapikk neil külas käis.
Pähkleid ja rosinaid,
päevalilleseemneid,
hernekomme ümaraid,
õunu punapõskseid.
Nüüd on sussid kuhjas täis
jõulud võivad tulla.
Muti mammagi siin käis –
kõik oodatud on külla.
*
Kimalasel pole mahti
juttu vesta sõbraga.
Õiekroon nüüd päikses lahti,
tööd tal teha kuhjaga.
*
Konnal täna tore päev
mõnus olla vihma käes.
Päike paistnud päeva-kaks
muda lombis juba paks.
Vihma sajab veel ja veel
konnal suust on väljas keel,
napsab vihmapiisku suhu
varsti poeb ta lombisohu.
*
Öises pimedas taevas
suur kollane kuu.
Ei ole tal silmi, ei ole tal suud.
Ta valgustab maad,
et sa kõndida saaks,
siis kui möödas on päev
ja öö on käes.
*
Kirjul suvisel
lõhnaval aasal,
võttis lepatriinu kaasa-
suure sülemi kurekelli
nurmenelki, nii lõhnavaid helli.
Köitis kimbuks
ja ruttas siis koju,
sest tal sündis täna poju.
*
Vana karu ringutab,
veidi lihast pingutab.
Raputab kõrvu ja
saputab saba,
sügab karvast jalalaba.
Päikene äratab une tal silmast,
kevad on käes
suures metsa maailmas.
*
Lehed on kollased kasel.
Lehed on punased haaval.
Hullavad hoos.
Tuulega koos.
Sügise loos.
*
Kukeseened, puravikud-
need on söögiseened head.
Pilvikud ja männiseened-
neid sa kupatama pead.
Aga kaunid kärbseseened,
metsa jäta – ole hea!
*
Vihmaloigus mulle meeldib
kummikuga tatsuda.
Vihmaloigus võin ma oma
peegelpilti katsuda.
Vihmaloiku jätab jälje
tuhat vihmapiiskest,
päiksekiired pilve tagant
silitavad nende päid.
*
Sipelgatel pole mahti
sügisilmi vahtida.
Ruttu uksed – aknad kinni,
oma pessa poevad nad.
Sügavamal pesakoopas
vaikselt unne vajuvad,
Ootavad kõik kevadlõhnu
päikest, mis neid äratab.
Laulasmaa Kooli lasteaiaõpetaja Kristi Võsa