Ühel sügisõhtul asus väike vapper koerake Kartmatu, kellel oli seljas sinine keep, teekonnale oma ustava ratsu Sõlekesega, kellel oli seljal punane riie. Nad rändasid ja rändasid, kuni jõudsid ühe maha jäetud väikese majakeseni. Nad otsustasid seal puhata, kuid äkki kostust majast hääl, mis ütles: „ Kui te tahate siin peatuda, peate te kumbki mulle loovutama midagi, mis on teie oma!“ Selle peale pidasid Kartmatu ja Sõleke nõu ja otsustasid siiski seal ööbida, kuna oli pikk ja väsitav teekond seljataga. Nad lubasid seda ka häälele ja nad saidki öömaja. Kuna see hääleke oli nagu pisikesel hiirekesel, siis nad pidasid plaani, minna ära nii, et midagi ei loovuta. Seda arutades jäid nad magama.
Hommikul ärkasid nad väga vara ja tahtsid ära minna, kuid siis nad nägid suurt kogu ja ehmusid. Tuli välja, et hääl, mis tundus vaikne kui hiirekesel, kuulus hoopis suurele Metsatrollile, kellel oli oskus teha erinevaid hääli. Metsatroll küsis talle lubatud asjakesi, kuid Kartmatu ja Sõleke hakkasid paluma, et nad ei peaks neid andma, sest neil hakkaks muidu külm. Kui hobune annaks oma punase riide, oleks tal sel jahedal sügisõhtul külm hakanud ja koeral samuti.Metsatrollile oli see algul vastumeelt, kuna nad murdsid ju oma lubadust, kuid siis tuli ta mõttele, et võiks anda neile mingi ülesande. Sellega olid Kartmatu ja Sõleke päri.
Ülesandeks oli see, et nad pidid minema kõrgele mäele ja sealt korjama viis ebatavalist taime ja need Metsatrollile tooma.
Tee kulges läbi metsade ja õudsate paikade. Kartmatu koer ja väle Sõleke aga ei hoolinud sellest ja liikusid aina edasi ja edasi. Nende eesmärk oli üllas ja seetõttu ei lasknud nad end millelgi takistada. Isegi õudne mets muutus aina rõõmsamaks.
Nad jõudsid mäeni ja nüüd oli Kartmatu kord tegutseda. Ta ronis mäkke ja otsis ebatavalisi taimi. Selleks ei kulunud palju aega, sest tõepoolest seal kasvasid hoopis kummalised taimed, mida varem kuskil pole nähtud. Ta noppis taimed ja suundus mäest alla, kuid järsku kasvas üks taim suureks ja laiaks ning piiras Kartmatu teed. Kartmatul oli ees vaid üks siht – saada mäest alla. Kui ta üritas jõuga, muutus taim veel suuremaks. Siis ta aga mõtles endamisi, et peab saama hakkama kavalusega, sest nagu näha jõud siin ei aidanud.
………….
Loo lõpu saavad lapsed ise välja mõelda!
Gerli Kukk, Pärnu Kesklinna lasteaia õpetaja