Me teame, et lapsed peavad õppima turvalises keskkonnas. Õpetaja on õpetaja ja laps on õppija! Tihti tulevad kõik meie tarkused raamatutest, õpikutest, töövihikutest ning õpetaja ütleb, mida ja kuidas laps peab tegema. Kuid kas oleks võimalik luua õppekeskkond selliselt, et puuduks selge piir õppija ja õpetaja vahel?
Keila Rukkilille lasteaial on võimalus ja au osaleda rahvusvahelises projektis „Take me out“. Projekt keskendub õuesõppele ning selle propageerimisele lasteaedades. Taani, Suurbritannia, Slovakkia ja Eesti koostööl valmivad tuleval aastal veebileht ning käsiraamat õpetajatele, kes soovivad õuesõpet rohkem rakendada.
Mis aga on õuesõpe? „Õuesõppes on võimalik läbi lõimimise õppida kõiki õppeaineid, mitte ainult loodusteadust. Õpetamine ja õppimine toimub lastel vahetu kogemise, ise tegemise ja kogetu vahendamise kaudu, õppesisu valikul lähtutakse põhimõttest lähemalt kaugemale, üksikult üldisemale. Õpetaja ülesandeks on luua arengukeskkond, milles lapsed saaksid praktiseerida avastusliku ja leiutusliku iseloomuga tegevusi.“
(Allikas: http://www.vippa.ee/2014/09/lasteaiateemadel-ouesope/)
See kõik on õige, kuid siiski – kas ainult?! On väga oluline, et õpetaja suudaks aegajalt ka ise „käed üles tõsta“ ning asuda õppija rolli. Siit algab tõeline muinasjutt ja vahva seiklus. Laste erilised ideed, mõtted ja teod võivad üllatuslikult avardada täiskasvanu maailma ning panna nägema elu hoopis teise nurga alt. Tubased tegevused ei anna kahjuks tihti selleks võimalust, sest rühmaruumi jagub liialt palju reegleid, keelde ning käske. Õues saab laps tunda end vabalt, kus tema füüsist ja fantaasiat ei hoia tagasi tavapärased piirid. Olen ise, õpetajana, tundud mitmeid-mitmeid kordi seda tunnet, kui „ihukarvad tõusevad püsti“, sest lapsed on ISE avastanud ja õppinud midagi, milleks mina neid suunanud ei ole. Samas on nad saanud rühma eelnevatest tegevustest või keskkonnast need algteadmised, mis nad uue avastuseni on viinud. See tunne on eriline ning rohkem rõõmu pakkuv, kui järjepidev „kuivade teadmiste pähe surumine“.
ttps://www.youtube.com/watch?v=v7S3P8s2J6M&t=35s
Kõige tähtsam, mida õpib laps õues ja looduses, ongi eneseusaldus ning valmisolek riskideks ja (eba)õnnestumiseks. Kui anda lapsele võimalus ise enda eest vastutada, siis võtab ta selle rõõmuga vastu ning ei vea Sind ega ennast alt…
Mida annab õuesõpe lapsele?
Oskus mõelda piiridest väljapoole
Suurem aeg ja ruum mänguks
Õppida ja areneda avastades, katsetades, uurides, aktiivselt tegutsedes
Võimalus lahendada tekkivaid situatsioone või probleeme ning õppida läbi vahetu kogemuse
Omandada tervislikke eluviise
Tunda rõõmu liikumisest
Õppida märkama nii suurt pilti, kui ka väikeseid detaile
Tegutseda koos teistega, teha grupitöid
Kasvatada lugupidamist ja austust looduse vastu
Kasvatada teadlikkust keskkonnahoiust
Mida annab õuesõpe õpetajale?
Aktiivne võimalus õppevaldkondade lõimimiseks
Laps õpib looduses paljuski ISE – õpetaja on suunaja ja/ või kaasõppija
Suurem võimalus viia lastega tegevusi läbi individuaalselt või gruppides
Parem tervis
Kuidas õuesõpet läbi viia?
Võta aega!
Kaota enda ja laste ümbert piirid – vaata, mis juhtub?!!
Asu tegutsema, näita eeskuju – lapsed liituvad ise!
Lase lastel tegutsevad – nüüd liitu hoopis Sina nendega, tegutse ja mängi kaasa!
https://www.youtube.com/watch?v=HxEHdPwoZxU&feature=youtu.be
Jälgi koos lastega ilmastikunähtusi, aastaaegade vaheldumisega seotud muutuseid looduses, taimede kasvu ja arengut, erinevate liikide kooselu – õpi koos lastega loodusest ja mitte ainult looduse kohta!
Kuula, vaata, nuusuta, puuduta, maitse! Kasuta kõiki oma meeli!
Arutle koos lastega, vasta küsimustele MIKS? KUIDAS?
Kõik, mida laps teeb ja kogeb õues, on hariv ning arendav!
Triin Tiits
Keila Rukkilille lasteaia õpetaja