„Kiusamisest vabaks!“, ennetatavat kiusamisvastast programmi alustati kümmekond aastat tagasi Taani lasteaedades. Eestisse tuli see programm mõned aastad hiljem.
Pärnu Tammsaare Lasteaia Pöialpoiste rühma õpetajad läbisid koolituse “Kiusamisest vaba lasteaed” 2013. aasta jaanuaris. Kiusamise teema oli suureks probleemiks, kuna meile tulid lapsed kahest erinevast rühmast. Sõimest aeda tulles tekkisid 3.-4. aastastel lastel omavahelised lahkhelid liidripositsiooni pärast. Seetõttu pidasime väga tähtsaks juba varakult selgitada lastele erinevaid väärtushinnanguid ning arendada analüüsioskust erinevates situatsioonides. Eesmärgiks oli jõuda tõeliste põhjusteni.
“Kiusamisest vabaks!” projektiga saime alustada alles siis, kui meie rühma lapsed olid 5.-6. aastased. See on väga eriline projekt, mis nüüdseks on jõudnud ka koolitasandile. Kui mõni praegu mõtleb, et millest te räägite, kas tõesti on olemas kiusamist lasteaias? Siis paraku on see probleem lastekollektiivis aktuaalne. Lapsed on väga agarad välja ütlema mõtlematuid sõnu, mille tähendust nad isegi ei pruugi teada, kuid teisele lapsele võivad välja öeldud sõnad jätta pöördumatu jälje, kui selle probleemiga ei tegeleta.
Oleme kuulnud paljudelt õpetajatelt, et nemad sellesse kiusamise projekti ei usu ega soovigi seda rakendada. Paraku tuleb tõdeda, et see pole kergete killast ülesanne, vaid aastatepikkune järjepidev töö lastega. Meie oma rühmas oleme seda teinud juba 5 aastat järjest, iga nädal vähemalt üks karude koosolek, vajadusel ka kaks korda. Oleme jõudnud järeldusele, et lapsed teavad täpselt, mis on halb ja hea, kuid kahjuks ei oska nad alati oma tundeid väljendada ja sõnadesse panna.
Meie oma kogemuste põhjal võime öelda, et alles kolmandal-neljandal karude koosoleku aastal hakkavad mudilased kirjeldama oma tundeid ja mõtteid. Kuigi peab tõdema, et teoorias saadakse rutem selgeks erinevad emotsioonid ja tunded kui praktikas.
Praeguseks oleme oma rühmas jõudnud sellisele tasemele, et saame anda ka lastepoolset tagasisidet projektile “Kiusamisest vabaks!”
Arutlusel olid teemad “armastus ja armukadedus”. Õpetaja esitatud vanasõnale: “Armastusel on sada silma?”,vastas üks kuueaastane poiss: “Mina tahaksin öelda, et see võiks tähendada seda, et ühel inimesel jätkub armastust hästi paljudele ja kõikidele pereliikmetele. See tähendabki, et armastusel jätkub silmi kõigi jaoks”.
Armukadeduse teemast koorusid välja huvitavad faktid.
Lapsed püüdsid kirjeldada armukadedust. Ühel lapsel oligi suur mure, et temal on kolm armukadedust. Esimene oli venna peale, kes on kogu aeg arvutis ja ei mängi temaga, teiseks ema, kes on kogu aeg telefonis ja ei kuula teda, kolmandaks isa, kes mängib pleistat ega tegele lapsega. Nii ei jäävat mudilasel midagi muud üle, kui istuda ka ise tahvlis.
Siit hakkas lumepall veerema ja enamusel lastel oli samasugune mure, et vanemad istuvad telefonis, arvutis, koristavad või mängivad lemmikloomadega. Arutlesime läbi kõik situatsioonid ning mõistsime, et lapsed on armukadedad nutiseadmete peale, kuna vanematel ei jätku laste jaoks aega. Püüdsime koos leida probleemile lahendust ning jõudsime ühisele otsusele, et lapsed räägivad alati oma muredest vanematele või isikule, kes suudab neid ära kuulata. Kindlasti soovisid lapsed saada kuulajalt silmsidet.
Siit saab järeldada, et väikesed lapsed oskavad analüüsida olukordi, väljendeid, situatsioone. Mõnikord lähevad laste tõeterad väga hinge ja panevad peale koosolekut ka ennast mõtlema.
Meie rühma väärtusteks on: austus, sallivus, julgus, hoolivus.
Isadepäeval ankeete täites ja küsimusele:” Mis teeb su isa õnnelikuks?” vastas laps siiralt: “Siis kui ma teda austan!”
Oleme jõudnud arusaamisele, et juba kaheaastaselt võiks alustada ja lapsele kätte anda väikese karu, kes teda lohutaks sealjuures rääkida, et kui tal on kurb meel tuleb väike karu ja aitab ta kurbuse eemale viia.
Tähtis roll on õpetaja ja lapsevanemate koostööl, et ühiselt räägitaks laste muredest ja koos leitaks parimad lahendused lapse aitamiseks. Meie oma töös oleme kasutanud väga palju videomaterjali tagasisidena vanematele. Samuti kirjeldavad lapsed läbi joonistuste oma emotsioone, räägivad murest ja analüüsivad neid. Üks laps joonistas häbipleki ning kirjeldas, kuidas see häbiplekk tekkis. Tal oli paha tunne sees, kuna ta kogu aeg köhis ning kartis, et teeb teised sõbrad haigeks. Üldjuhul lapsed niisama ei julge ega taha rääkida, aga läbi joonistuste oskab ja suudab kirjeldada oma häbitunnet.
Oleme läbi viinud karude koosolekut ka lastevanematele põhimõttel, et vanem on laps ja peab etteantud situatsioone lahendama. See oli vajalik selleks, et nad mõistaksid, mida karude koosoleku all silmas peetakse.
Karud on meie sõbrad ja motivatsiooniks on kindlasti see, kui suur emakaru saab kellegi lapse juurde minna nädalavahetuseks koju või reisile. See ei ole muidugi ilma eesmärgita. Tagasi tulles peab laps oskama kirjeldada, mida terve pere karuga ette võttis, milliseid tundeid ja emotsioone see tekitas. Laps saab näidata ka kaasavõetud pildimaterjali rühmakaaslastele.
Meie Pöialpoiste rühma õpetajad oleme väga tänulikud, et oma töö planeerimisel saame kasutada “Kiusamisest vaba” projektiga kaasnevaid võimalusi rääkida ja analüüsida erinevaid situatsioone ja emotsioonide maailma. Tunneme, et oleme läbi laste ka ise emotsionaalselt arenenumad. Me oskame märgata, toetada, innustada. Oleme õppinud enda sisse vaatama ning ka ise paremaks muutunud.
Meie eesmärk on lasta lastel ise kasvada emotsionaalselt tublideks, neid suunates, toetades ise rääkima ning lahendusi leidma. Meie õpetajad oleme lastele kaaslasteks sellel teel.
Oleksime väga õnnelikud, kui lapsed kooli minnes suudaksid jälgida, et ei lähe kiusamise laviiniga kaasa, vaid ütleksid kiusajatele STOPP. Suureks sooviks on, et meie kätesse usaldatud lapsed oleksid julged teineteise eest seisma, üksteist aitama ja lohutama.
Loodame, et ka koolid võtavad projekti omaks ning lapsed jätkavad lasteaias õpitut ja kogetut, oleks kasutegur suurem. Kui see pole koolides võimalik, siis loodame, et lasteaias õpetatu annab siiski edaspidiseks tõuke analüüsida nii enda kui ka oma sõprade käitumist ning öelda:
“LÕPP KIUSAMISELE!”
Oma töökogemust jagasid õpetajad Eda Aljaste ja Aivi Rosenberg Pärnu Tammsaare Lasteaiast.