Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Petja ja hunt (riimistatud muinasjutt)-Katerin Rüütli

Ühel varajasel hommikul päike juba säras.
Petja kõndis koduõuel, kuid ette jäi tal värav.
Petjal tuli mõte pähe, käiks ehk aasal ringi vähe?!
Aia lahti tegi naks, astus välja justkui saks.
Sammus Petja suurel aasal sel varajasel hommikul.
Linnukene laulis kaasa- “On ümberringi rahulik!”
Nüüd kodus paterdas vaid part, kes nautis kaunist päikest.
Kui nägi, on lahti värav-START! ta plaanis suplust väikest.
Lind, see riidles pardiga- “Miks lennata ei oska?”
Pardil vastus linnule- “Miks ujuda ei jaksa?”
Part ja lind siis kahekesi pidasid suurt sõnelust,
tasakesi kassikene kuulas nende kõnelust.
Tasa, tasa, hästi tasa astus kiisu edasi,
nõnda tasa astudes ei keegi kuulnud sedasi.
Peagi tegi hüppe kass ja tahtis lindu krabada,
kuid õnneks linnukest ei jõudnud kassikene tabada.
Oi, küll oli suur see kisa, seda kuulis vanaisa.
Tuli õue, vaatas ringi, pahandas ta Petjaga.
Ütles-“Petja, vaata ringi-hunt siin võib ju luusida”.
Koduõuele nüüd ruttu, väravgi sai pandud lukku.
Peagi platsis oli hunt, hunt-see vana metsatont!
Pardikene ruttu, ruttu paterdades elu eest,
kuid ei jõudnud pääseda ta kahjuks kurja hundi eest:(
Petja oli aga julge, nähes seda kõike pealt.
Köiega puu otsa ronis, hundi kinni püüdis sealt.
Kass ja lind- need abiks olid, rõõmuga nad appi tulid.
Jahimehedki-üks, kaks! Lõppenud neil oli jaks
taga ajades üht hunti, koledat va metsatonti.
Hundi koht on loomaaias, sinna nüüd ta rada viis.
Hundi kõhust aga kostis pardi lõbus lauluviis:)

(Võimalus kuulata S. Prokofjevi “Petja ja hunt” muusikapalu
riimistatud muinasjutu kaasabil)

 

Katerin Rüütli (omalooming)

 

Leave a Comment

12 + 11 =
Please leave these two fields as-is: