JUTUSTAJA: Te kõik teate kes on Sipsik. Tänane lugu räägib sellest, kuidas Sipsik kuule kippus.
SIPSIK: Ma nii väga tahaks kuul ära käia.
ANU: Kuul, miks?
SIPSIK: Tahaks näha, mis seal on!
MART: Siis on sul raketti vaja, ma meisterdan sulle. (Teeb kääride ja pintsliga meisterdamisliigutusi).
ANU: Oi, kui ilus rakett, sellega lendab küll vist väga kaugele. Ma veidi kardan sinu pärast.
SIPSIK: Ära karda, tulen varsti tagasi. (Lendab raketiga ära.)
(Laval on kana ja muna.)
SIPSIK: Kas siin on kuu?
MUNA: Tobuke, kas ma näen välja nagu kuu? Olen pigem särav nagu päike! Tegelikult olen ma muna!
KANA: Minu väike tibuke!
MUNA: KUSSSS!!!
SIPSIK: Küll sa oled ninatark muna!
MUNA: Mis ninatark? Mul pole ju ninagi, kuidas ma siis ninatark saaksin olla! Ma olen täiesti sile, ilma igasuguse ninata!
SIPSIK: Mida sa siin üldse teed?
MUNA: Vaata, ma näitan sulle, tule!
(MUNATANTS- väikeste munakõristitega)
SIPSIK: Pean siit minema saama! Kus mu rakett on? (Lendab minema, maandub Reeda juures)
JUTUSTAJA: Sipsik mõistes, et ta pole taas kuule sattunud jääb esialgu toibudes kõrvaltvaatajaks.
(Laval on laud, kus istub Reet. Tuleb onu Kolla kookidega)
ONU KOLLA: Tere Reet! Kas isa on kodus? Tõin teile kooki! Üks on sulle ja teine su õele Tiiule! Ma lähen vaatan, kus isa on, mängin temaga ühe partii malet!
REET: Küll on ilusad koogid, vean kihla, et ka väga maitsvad! (Sööb ühe koogi ära, limpsib huuli ja lakub sõrmed üle. Piidleb silmanurgast teist kooki ka)
REET: Nii hea oli, maitsen veidi seda teist ka! (Sipsik hüppab peidust välja)
SIPSIK: Mis sa teed! Ei tohi teise lapse kooki ära süüa! Pealegi ei maitseks see üldse nii hästi, kui sinule mõeldud kook. Sa tunneksid ennast pärast väga halvasti.
REET: Ma oleks ainult natuke maitsnud. (Tuleb Tiiu.)
TIIU: Ohoo, kook!
REET: See on sulle, onu Kolla tõi!
TIIU: Kes sina veel niisugune oled?
SIPSIK: Mina olen Sipsik. Tahtsin raketiga kuule lennata, aga sattusin siia.
REET: No, aga mida siis pakkuda ootamatule külalisele?
TIIU: Hakkame koos porgandipirukaid tegema!
(PIRUKALAUL)
(Sipsik lendab raketiga edasi)
(Laval on Peep, kes sööb põõsa küljest tikreid)
SIPSIK: Kes sina oled?
PEEP: Mina olen Peep!
SIPSIK: Mis sa teed siin?
PEEP: Söön tooreid tikreid.
SIPSIK: Mispärast tooreid?
PEEP: Tahan ka endale selliseid triibulisi pükse nagu sul. Vanaisa ütles, et kui ma tooreid tikreid puutun, siis ma saan triibulised püksid.
SIPSIK: Triibulisi pükse saama tähendab ju hoopis, et saad vitsa!
PEEP: Ei usu! (Tulevad vanaema ja vanaisa)
PEEP: Vanaema, vanaisa! Ma sõin palju tooreid tikreid, kas saan nüüd triibulised püksid?
VANAEMA: No mis sa oskad öelda?
VANAISA: No tõesti, mis sa oskad öelda?
JUTUSTAJA: Peebul jäid seekord triibulised püksid saamata, sest tal hakkas väikesest poisist lihtsalt kahju. (Sipsik lendab edasi)
(KILPLASTE TANTS- omalooming)
SIPSIK: Kes teie veel niisugused olete?
KILPLANE: Meie oleme kilplased.
KILPLANE: Kunagi olime tuntud kõige targema rahvana, aga meie tarkust hakati kurjasti ära kasutama.
KILPLANE: Siis hakkasime kõige rumalamaks, et saaksime jälle rahus elada.
SIPSIK: Milliseid rumalusi te siis teete?
KILPLANE: Näiteks ehitasime nõukoja, kus polnud valgust.
KILPLANE: Tõime siis valgust majja nii koti, kui ämbriga, aga ei midagist.
KILPLANE: Siis võtsime majal katuse pealt, et valgust saada.
KILPLANE: Siis tuli meelde, et aknaid me ei teinudki.
KILPLANE: Siis tegime igaühele oma akna.
KILPLANE: Ja siis võite isegi ette kujutada, mis sellest majast sai.
SIPSIK: Oh teid küll! Ma pean nüüd minema.
(Sipsik jõuab kuule, seal ootavad teda ees teised Sipsikud)
SIPSIK: Kes teie olete?
SIPSIKUD KOOS: Me oleme sinu õed ja vennad. Me elame siin kuul.
(TANTS FARII-FARAA- sõprusest)
SIPSIK: Teiega oli tore, aga ma pean siiski koju tagasi minema, Anu ootab mind.
SIPSIKUD: Hüvasti!
(Sipsik jõuab koju)
ANU: Nii tore, et sa tagasi oled.
MART: Kas jõudsid kuule?
SIPSIK: Jõudsin ja kas teate, et seal elavad teised Sipsikud. Aga oma kodus on ikka kõige parem.
ANU: Jõudsid just õigeks ajaks … (Adapteerimise koht)
Tsenaariumi koostas: Elina Müürsepp-Popman,Tartu lasteaed Sass õpetaja