Lastekaitsepäeval kell 17 avatati pidulikult Tallinna Sinilinnu Lasteaia (Tammsaare tee 115) tervise- ja spordirada.
Rajatise idee sündis pooleteise aasta eest, mullu maiks valmis õueala projekt ning ehitustööd algasid tänavu talvel. 190 meetri pikkune ja 2,5 meetri laiune tervise- ja spordirada planeeriti Sinilinnu lasteaia õuealale, kasutades ära aiaäärset haljasala ja arvestades erivanuseliste laste vajadusi ning võimalust ka meeskondlikult oma võimeid proovile panna.
Eesti Lugemisühingu, Tallinna Ülikooli ja Hollandi Suursaatkonna MATRA KAP ühisprojekt Lugemispesa lükati liikuma 2004 aasta augustis, mil koolitati lugemispesa mentorid. 54 lugemispesa mentorit üle Eesti koolitasid omakorda õpetajaid, kes „pesi punuma hakkasid“. Projekt kogus „lumepallina“ jõudu ja palju lapsi üle Eesti on saanud endale lugemispesad. Lugemispesa on koht, kus lapsel on mugav ja huvitav raamatuga tegeleda. Projekt on suunatud 3-11 aastastele lastele.
Eesti Lasteaednike Liit alustas oma tegevust kutseliiduna 9.aprillil 1991.a.
Esmalt astusid liitu Lõuna-Eesti lasteaednikud, siit ka esialgne nimetus – Lõuna-Eesti Lasteaednike Liit. Moodustati liidu juhatus, iga maakond tegi oma algkogu ja juhatuse. Liidu liikmeid oli peaaegu 300, liikmemaks oli 1% palgast. Liitu kuulusid Tartu linna ja Tartu, Põlva, Võru, Jõgeva, Pärnu ning Valga maakonna lasteaednikud.
Meie lastel läks lasteaiaga kohanemine raskelt, lapsed on “emmekad” ja sageli külmetushaigustes. Vanema tütrega katsetasime ühes Mustamäe suuremas lasteaias, kui laps oli kolmene. Meil on aktiivne laps, kes armastab ronida. Lasteaias tekkis sellest kohe arusaamatus. Sõimerühma lapsed pidid mängima oma liivakastis ega tohtinud kõrvalasuvale liumäele minna. Kuid selles vanuses meie vanem laps lihtsalt ei mänginud liivakastis. Nii ei läinud meil isegi harjutamise aeg minu juuresolekul hästi.
Lisatähelepanu vajavaid lapsi saab aidata
Tallinna Sinilinnu lasteaias töötab tegevusterapeut Anne Kurt, kes on 3,5 aastat Oulus oma ametit (tegevusteraapiat) õppinud. Temaga koos õpivad lapsed eriliste mängude abil paremini keskenduma, eakaaslastega suhtlema, end valitsema, oma järjekorda ootama.
Õpetajate täiendkoolitusest TÜ Avatud Ülikooli Täiendõppekeskuses Valge ja Raadiku tänaval.
Õpetaja puudutab igavikku. Iial ei tea, kus tema mõju lõpeb. /J.Adams/.
Avatud Ülikooli Täiendõppekeskus on vanim haridustöötajatele täiendkoolitust pakkuv keskus nii Tallinna Ülikoolis kui kogu Eestis. Oleme viimastel aastatel suutnud täiendkoolitusega siduda hulgaliselt koolieelsete lasteasutuste õpetajaid ning juhte – seetõttu võime julgelt väita, et pea iga kolmas Eesti õpetaja õpib ning koolitab ennast meil.
Lasteaiaõpetajate koolitusest Tallinna Pedagoogilises Seminaris
Peaaegu 2/3 Eestimaa 7000 lasteaiaõpetajast on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Seminari, mille eelkäijaks oli 1935. aastal Eesti Naisliidu poolt asutatud Kodumajanduse Instituut. Nõukogude perioodil oli seminar tehnikumi staatuses ja tol ajal said lasteaedade kasvatajad keskerihariduse. 1995/96. õppeaastast alustas seminar lasteaiaõpetajate õpetamist kõrghariduse tasemel. Eelnevalt läbis õppekava haridusministeeriumi moodustatud komisjonis ekspertiisi ja tunnistati vastavaks diplomiõppe õppekavade tasemele. 2004. aasta aprillis toimus seminaris koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala õppekava rahvusvaheline akrediteerimine ja Kõrghariduse Hindamise nõukogu otsusega sai õppekava täisakrediteeringu.
2003.a. toimus Tallinna Õpetajate Majas konkurss lasteaiaõpetaja ametikohale sügisel avatavasse era-minilasteaeda Lõvimeri.
Konkursile läksin huvi pärast, ma ei pabistanud ega olnud pinges. Seal vesteldi minuga lasteaiast, lastest, õpetamisest ja tulevikuvisioonist. Paari nädala pärast tuli mulle kiri, milles teatati, et olen konkursi läbinud. Siis alles hakkasin pabistama, et kas oskan ja saan hakkama, sest eralasteaedades nõutakse veelgi kohusetundlikumat tööd.
Käesolevat lugu ajendas kirjutama Jüri Vene artikkel Hariduse edendamisest Õpetajate Lehes 22.04.2005. “Lisaks lapsevanematele võiks olla suurem ka lasteaednike roll, sest viimasel ajal tuleb esimestesse klassidesse üha enam lapsi, kes üksteist rusikate ja jalgadega peksavad, ise sealjuures kõrvulukustavalt karjudes,” kirjutab autor. Jääb mulje, et lasteaednikud ei tegele selle probleemiga piisavalt.
Kindlasti sellest, et teeme üht maailma vastutusrikkaimat tööd -õpetame ja kasvatame väikesi inimesi. Aafrika vanasõna ütleb: selleks, et kasvatada üles üks laps, on vaja tervet(kogu) küla. Meie töö on põnev, vaheldusrikas, teeme seda missioonitundega, samas aga oleme enamasti üksi oma kahtluste, kõhkluste ja küsimustega. Lasteaednikud küsivad endalt tihti: Kas ma teen õigesti? Mida oleks võimalik teha teisiti? Kuidas teeks seda minu kolleeg Märjamaal või Keilas?