Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Luulet – Reet Nõulik

Ma tahaksin olla…

Reet Nõulik

Ma tahaksin olla kaunis printsess,

kes kuldset krooni kannab peas,

sametkleidis ja siidikingades,

juukseid ehtimas pärliread.

Ei kardaks ma siis, kui lohe mu viiks

või nõiuks mind õel nõiamoor.

Päästjaks kindlasti saaks mul vapper prints,

kes koju mind tagasi tooks.

Ma tahaksin olla hea julge prints,

kes kuldset krooni kannab peas.

Sametkuues, saabastel kannused,

mõõgal kalliskivid on peal.

Võimsal ratsul ma sinna kappaksin,

kus päästa on vaja printsess.

Nõiamoori ja lohe võidaksin,

ei kardaks neid mitte üks teps.

Mu koduks siis oleks suur uhke loss,

emaks – isaks kroonitud pead.

Päev otsa nad riiki valitseks koos,

kõik muu teenrid tegema peaks.

Kuid kas siis aega jääb üksteise jaoks,

et naerda ja rääkida koos.

On siin elu siiski parem me jaoks

kui põnevas heas muinasloos.

Read more

Kommikratt

Reet Nõulik

Kaasautoriteks Sipsikute rühma lapsed

Oli novembrikuu. Kommivabrikus valmistuti suureks jõulušokolaadi tegemiseks, sest jõuluvanal ja päkapikkudel olid ammu maiustused tellitud ja 25 päeva pärast pidid pikud hakkama laste susse täitma.

Laohoidja onu Endel läks lattu, et hakata sealt välja jagama suhkrut ja kakaod ja kondenspiima; marmelaaditükikesi, kookoshelbeid, pähkleid ja rosinaid – kõike, millest saab head šokolaadi teha. Aga imelik: laos pidi kõike olema palju, kuid tundus olevat päris vähe. Onu Endel vaatas ja imestas: rosinad olid peaaegu otsas, marmelaaditükke ainult üks kastitäis, suhkrut ainult 10 kotti. Puutumata olid vaid kookoshelbed ja kakao. Veel oli alles kondenspiim: see seisis suurtes vaatides, mida oli raske avada. Aga avada oli püütud, sest vaadi külgedel olid näha mingid kriimud ja täpid. Nagu hambajäljed. Ja ühte asja märkas onu Endel veel – lisaks hambajälgedele vaatidel olid põrandal suured kakaosed jalajäljed. Tema omad küll mitte.

Read more