Vaadates ei küllalt saa
Nii nagu vaikne vetevulin,
heliseb mu emakeel.
Omalooming
Omalooming
Kaks lastelaulu
Isa laul (PDF) Kollane kassike (PDF) – PDF-failide lugemiseks on vajalik Adobe Acrobat Reader, mille saate vajadusel tasuta alla laadida.
Luuletused
HURRAA KEVADELE
HURRAA,HURRAA
ON KEVAD ME MAAL,
NÜÜD ILMA JOPETA
ÕUE MA SAAN.
PÄIKSEPAISTET NAUTIMA,
KEVADJOOKSU TEGEMA.
Lastelaulud
Mõningad lastelaulud.
Hiiglasuur ja Tibatilluke
Reet Nõulik
Elasid kord Eestimaal Hiiglasuur ja Tibatilluke. Nad olid väga head sõbrad.
Tibatillukesele meeldis kangesti, et tema sõber nii suur on. Kui ta tahtis Hiiglasuurele külla minna, siis võttis ta ainult oma pisikese pasuna, läks trepile ja puhus kuidas kops kannatas. Vaevalt jõudis tilluke pasuna tuppa tagasi viia, kui juba ootas teda aia taga järve vastaskaldal suure väljasirutatud käega sõber. Tilluke ronis talle pihku ja oligi kohe teisel pool järve paksu metsa sees, kus Hiiglasuur elas.
Hundi-Uugu talvemured
Reet Nõulik
Tegelased: Päkapikumemm
Hundi- Uugu emaga
Kaks jänesepoega emaga
Oravalaps emaga
Metsseapõrsas emaga
Kaks rebaselast emaga
Kaks karulast emaga
Poiss ja tüdruk isaga
Kuusk
Luulet – Reet Nõulik
Ma tahaksin olla…
Reet Nõulik
Ma tahaksin olla kaunis printsess,
kes kuldset krooni kannab peas,
sametkleidis ja siidikingades,
juukseid ehtimas pärliread.
Ei kardaks ma siis, kui lohe mu viiks
või nõiuks mind õel nõiamoor.
Päästjaks kindlasti saaks mul vapper prints,
kes koju mind tagasi tooks.
Ma tahaksin olla hea julge prints,
kes kuldset krooni kannab peas.
Sametkuues, saabastel kannused,
mõõgal kalliskivid on peal.
Võimsal ratsul ma sinna kappaksin,
kus päästa on vaja printsess.
Nõiamoori ja lohe võidaksin,
ei kardaks neid mitte üks teps.
Mu koduks siis oleks suur uhke loss,
emaks – isaks kroonitud pead.
Päev otsa nad riiki valitseks koos,
kõik muu teenrid tegema peaks.
Kuid kas siis aega jääb üksteise jaoks,
et naerda ja rääkida koos.
On siin elu siiski parem me jaoks
kui põnevas heas muinasloos.
Kommikratt
Reet Nõulik
Kaasautoriteks Sipsikute rühma lapsed
Oli novembrikuu. Kommivabrikus valmistuti suureks jõulušokolaadi tegemiseks, sest jõuluvanal ja päkapikkudel olid ammu maiustused tellitud ja 25 päeva pärast pidid pikud hakkama laste susse täitma.
Laohoidja onu Endel läks lattu, et hakata sealt välja jagama suhkrut ja kakaod ja kondenspiima; marmelaaditükikesi, kookoshelbeid, pähkleid ja rosinaid – kõike, millest saab head šokolaadi teha. Aga imelik: laos pidi kõike olema palju, kuid tundus olevat päris vähe. Onu Endel vaatas ja imestas: rosinad olid peaaegu otsas, marmelaaditükke ainult üks kastitäis, suhkrut ainult 10 kotti. Puutumata olid vaid kookoshelbed ja kakao. Veel oli alles kondenspiim: see seisis suurtes vaatides, mida oli raske avada. Aga avada oli püütud, sest vaadi külgedel olid näha mingid kriimud ja täpid. Nagu hambajäljed. Ja ühte asja märkas onu Endel veel – lisaks hambajälgedele vaatidel olid põrandal suured kakaosed jalajäljed. Tema omad küll mitte.