Toimetaja veerg
Hea Lasteaia lugeja!
Oleme jõudnud kevadesse ja esimesed sinililled soojendavad südant. Südant soojendab ka see, et oleme saanud palju kirju ja ka kaastööpakkumisi. Paljud lasteaiajuhatajad ja ka lasteaiaõpetajad on helistanud ja küsinud, kuidas saab meie ajakirja tellida. Vastan: kahjuks ilmub meie ajakiri esialgu ainult internetis. Oodatud on kõik kaastöö- ja koostööpakkumised. Kuna meie ajakiri on sõltumatu ajakiri, võib igaüks selle veergudel oma arvamust avaldada, oma ideid välja pakkuda.
Oleme jõudnud Lasteaia kolmanda numbrini. On hea meel tõdeda, et lugejaid on juba üle 1400, palju on ka neid, kes korduvalt lehekülge külastavad. Külastades Pedagoogika arhiivmuuseumi ja vesteldes teadur Mare Tormiga, sain teada, et ajakiri Lasteaed ilmus esmakordselt 1930. aastal, kokku ilmus kuni 1932. aastani 8 numbrit. 1930.aasta ajakirjas kirjutasid endisaegsed lasteaednikud oma rõõmudest ja muredest, ka uutest suundadest koolieelses kasvatuses.
Avame seekord kaks uut rubriiki – “Vahetame mõtteid” ja “Lasteaiast kooli”. Rubriigis “Vahetame mõtteid” saab iga lasteaiaõpetaja rääkida oma töökogemustest, mõtetest, mis murelikuks teevad ja ka rõõmudest seoses lasteaiatööga ja lastest üldse. Kuna meil on sõltumatu ajakiri, on oodatud kõik arvamused. Kui te ei soovi oma nime avaldada, võime seda muuta, et artiklist probleeme ei tekiks.
Rubriigis “Lasteaiast kooli” ootame teie mõtteid seoses laste koolisaatmisega, erivajadusega lastest, kes kooli lähevad, ootame psühholoogide, lapsevanemate ja ka algklassiõpetajate mõtteid. Samuti teie mälestusi esimesse klassi astumisest või oma esimesest õpetajast.
Eelmise LASTEAIA numbri ilmumisest on päris palju aega möödas. Vahepeal on kevadest saanud sügis. Kindlasti vaatab nii mõnigi LASTEAIA lugeja, et ikka veel pole uut ajakirja üleval, ikka veel on lugemiseks ainult kevadised lood.
Esialgu käib ajakirja loomine põhiliselt toimetajate ja kaasautorite vabast ajast ja entusiasmist. Ka kulude katteks tuleb praegu veel iseenda rahakotti kergendada. Loodame, et tulevikus hakatakse meie vastu suuremat huvi tundma ja materiaalne kitsikus pole enam nii segav. Küll kunagi paistab ka meie nn tunneli lõpus valgus… Peab ainult väga tahtma, ja tahtmist meil on.
Kindlasti sellest, et teeme üht maailma vastutusrikkaimat tööd -õpetame ja kasvatame väikesi inimesi. Aafrika vanasõna ütleb: selleks, et kasvatada üles üks laps, on vaja tervet(kogu) küla. Meie töö on põnev, vaheldusrikas, teeme seda missioonitundega, samas aga oleme enamasti üksi oma kahtluste, kõhkluste ja küsimustega. Lasteaednikud küsivad endalt tihti: Kas ma teen õigesti? Mida oleks võimalik teha teisiti? Kuidas teeks seda minu kolleeg Märjamaal või Keilas?