Vahetame mõtteid
Olen oma aastatepikkuses töös lasteaiaõpetajana pannud tähele, et igal aastal on rühmas vähemalt üks laps, kes paistab välja tähelepanuvajadusega.
Ta kurdab tihti, et pea või kõht valutab, kuid ise on seejuures üsna kõbusa väljanägemisega. Kui lapsel kõht päris tõsiselt valutab, on tal tuju paha või ta lausa nutab valust. Kõhuvalu puhul lasen lapsel kükakil kõndida, kuna valu võib olla gaasidest. Kui sellest abi pole, tuleb helistada emale või isale, et viia laps arsti juurde.
Olen töötanud lasteaias 34 aastat ja tööst rõõmu tundnud. Septembris 2006.a täitub mul 35-es tööaasta ja eelmisel sügisel seadsin eesmärgiks enda poolt valmistatud õppevahendite abil laste õppetegevus mängulisemaks muuta.
Meie lasteaia eripäraks on mäng, sest see on lapsele loomupärane vajadus. Mängides on laps vaba, teeb ise valikuid koha ja aja suhtes. Mängu kaudu on lastele teadmiste omandamine lihtne ja huvitav. Mängu abil elab laps läbi oma emotsioone, tavaliselt on need positiivsed, vahel ka ebameeldivad (kaotamine võistlus- või lauamängudes).
Minu nimi on Ene Urb. Ma olen Tallinna Kivila Lasteaia Hea Alguse rühma õpetaja. Tahaksin jagada oma kogemusi töös Hea Alguse programmiga.
Hea Alguse programmi alus on demokraatia lasteaias. Milles see väljendub?
See süsteem pakub kõigepealt erinevate võimaluste paljusust. Seletan lähemalt. Kui nädala teemaks on võetud näiteks kevad, siis selle teemaga tegelemiseks on rühmas vähemalt 7 võimalust. Kogu rühmaruum on jagatud tegevuskeskusteks. Seal on kirjaoskuskeskus, raamatunurgaga lauamängukeskus, kunstikeskus, teaduskeskus, kokanduskeskus, loovmängukeskus, autokeskus, ehituskeskus. Lastel on olemas oma algatus. See väljendub selles, et keskustesse ei planeerita tegevust rangelt õpetaja valiku järgi. Lapsed saavad näiteks kunstikeskuses voolida, meisterdada, maalida ja joonistada oma fantaasia järgi. Nädala teema on küll ette antud, aga selle teemaga saab laps varieerida. Ka väljaspool nädalateemat saab laps alati tegeleda omaloominguga. Keskuste süsteem paneb lapsi valikuid tegema. See omakorda arendab teovõimet ja otsustusvõimet. Seda on elus aga nii palju vaja!
Minu laps tunneb juba ammu tähti. Miks ta ei loe? Selline küsimus on tuttav paljudele õpetajatele. Milles on siis probleem?
Enamik lapsi hakkab lugema 6-8 aastaselt. Lugemisvalmidus kujuneb kahes osas: lapsel on selged tähed ja laps saab aru, millised häälikud ning millises järjekorras sõnas kõlavad (täht – mida kirjutame; häälik – mida hääldame).
Elus tuleb ette olukordi, kus igaüks vajab abi. Ka tugev inimene tunneb end aeg-ajalt jõuetuna. Vahel veel hädad ja õnnetused kuhjuvad – kaevupump läheb katki, tüli mehega, probleemid töö juures, lemmikloom tuleb koju kolme jalaga, ja sa pead kõigega üksi toime tulema. Haige loom kaenlas, rongile, siis loomakliinikusse, kus selgub, et midagi pole teha, loomaga hüvasti jätmine, kastiga koju toomine, maha matmine. Ja see tühjus ja valu hinges.
Kui minu vanem poeg oli nelja ja poole aastane ja noorem sõimeealine, läksin end kasvatajaks tööle pakkuma kodukandi lasteaeda. Juhataja oli töölevõtmisel kaunis karm. Tema tingimuseks oli avaldusele märkida, et lahkun töölt koos lastega.
Olin noor ja rumal, olelusvõitluses nõrguke.Tuli uus kasvataja, kes sai poolteist kohta, mina jäin poole kohaga. Otsustasin koju jääda. Mõtlesin juba minna kodu lähedale vene lasteaeda tööle, kuigi minu vene keel oli sama nõrguke kui ma ise.
Tallinna Komeedi Lasteaia juhataja Helin Värtina: Olen lasteaia juhataja ametis kolmandat aastat. Eelnevad aastad olen olnud lasteaiaõpetaja.
Seetõttu on mul õpetajaks olemise kogemust üsna palju, juhataja amet on aga suhteliselt uus ja kogemusi vaid paari aasta jagu. Siiski olen korraldanud juba kaks konkurssi lasteaiaõpetaja ametikohale. See on üsna raske ja õiget otsustamist nõudev ülesanne. On vägagi oluline, kellega seda ühist teerada käia. Ainult hea meeskond suudab kujundada lasteaiale meeldiva ja eripärase näo.
Koolieelses eas on kõik lapse tegevused mängulise iseloomuga. Laps tegutseb tegevuse enda pärast, tulemus teda veel ei huvita – just nii, nagu see toimub mängu puhul. Mängu võib igal hetkel lõpetada ja alustada uut: mängin, kuni on huvitav, kui enam pole, alustan teist mängu või tegevust, mis tundub sel momendil huvitavam olevat. Selle suhtumise kannab laps üle tegevuse teistelegi liikidele – õppimisele ja tööle.
Aastal 2006 ei ole lasteaiaõpetaja enam keskharidusega tore hoidjatädi, kelle ülesandeks on hommikul lapsed vastu võtta ja õhtul taas lapsevanemale toimetada. Jälgides aeg-ajalt Perekooli foorumit www.perekool.ee või ajakirjanduses esitatavaid seisukohti, on selgelt täheldatav, et just selline on suurema osa lapsevanemate arusaam — kahjuks. Tuleb kurbusega tõdeda, et ei olda kursis ei kvalifikatsiooninõuete ega ka töö tegeliku sisuga. Ometi võiks olla lapsevanematel vähemalt elementaarteadmised mõlemast valdkonnast.
