Käesolevat lugu ajendas kirjutama Jüri Vene artikkel Hariduse edendamisest Õpetajate Lehes 22.04.2005. “Lisaks lapsevanematele võiks olla suurem ka lasteaednike roll, sest viimasel ajal tuleb esimestesse klassidesse üha enam lapsi, kes üksteist rusikate ja jalgadega peksavad, ise sealjuures kõrvulukustavalt karjudes,” kirjutab autor. Jääb mulje, et lasteaednikud ei tegele selle probleemiga piisavalt.
Tegelikult toovad lapsed kaasa oma koduseid probleeme ja elavad neid lasteaias välja.
Esimene näide:
Õpetaja näeb, kuidas poiss, kes varem oli mõnus, lustakas, naljahimuline, on äkki muutunud virilaks, pahatahtlikuks, kiuslikuks. Laps on kui ümber vahetatud. Ta läheb kergesti endast välja, pisemgi narritamine ajab ta vihale, rusikad püsti, jookseb ta kätte tasuma. Poisi emal sündis beebi ja ilmselt on tegu armukadedusega. Poiss teab, et ema jäi koju, ta ei lähe tööle, kuid lapse töi lasteaeda, et tegelda rohkem väikese õega. Õpetaja soovitab lapsevanemal ka poja jaoks aega leida. Ema ütleb, et kõik on korras, poisiga tegeldakse küll, pole hullu midagi. Alles mitu kuud hiljem selgub, et poisi vanemad elavad juba ammu lahus.
Pinged kuhjuvad lapsesse. Sellele lisandub mure koolimineku pärast, kõik need koolikatsed, keskkonnamuutused ja kool ise ning enesekehtestamine võõras keskkonnas. Tülid kodus, ebakindlus, teadmatus on lapsele kõige raskem. Ta ei tea, kelle poole hoida, kus on tema koht. Kui sellist last koolis narritakse, ei suuda ta oma käitumist kontrollida ja annab kätele-jalgadele voli.
Teine näide:
3-aastane poiss rääkis lasteaiaõpetajale: ma olen kuri. Ta kordas seda tihti, läks kergesti endast välja ja lõi lapsi. Õpetajad panid tähele poisi kehal “sinikaid” ja rihmapandla jälgi. Kodukülastusel selgus, et toas ripub nähtaval kohal kaks rihma, teine venna jaoks. Kui piimaklaas kogemata ümber läks, olid poisid juba hirmul. Tuli välja, et ema elab oma tööpingeid laste peal välja.
Lapsed tulevad siiski esmalt kodust. Lasteaiaõpetajad näevad laste agressiivsust oma päevatöös sageli ja tegelevad sellega võimete piiril iga päev. Kustutakse lapsevanemaid individuaalsetele vestlustele, kus kirjeldatakse lapse lasteaiapäeva, antakse neile asjakohast nõu ja soovitusi; iga päev selgitatakse ka lapsele sobivat käitumist ja püütakse leida teed lapse hinge, et teda aidata.
Enamus lapsi läheb kooli lasteaiast. Sealt ei tule kurjad lapsed, küll aga võib kurjus ja agressiivsus kodunt kaasa tulla ning hoolimata õpetajate parimast suunamisest ja õpetamisest lasteaias, minna lastega kooli kaasa. Lapse agressiivsus väljendab armastuse ja tähelepanu puudust, koduseid pingeid ning sealt saadud käitumismalle.
Ootame lugejate arvamusi!
Minul vastupidine probleem…Noorem laps on kodus kullatükk,kuid lasteaias on probleeme.
Ja võin öelda,et paraku on just minu lapsed halvad harjumused lasteaiast omandanud(ropendamine,löömine,karjumine ja karjudes rääkimine).Laps ei taha hommikuti lasteaeda minna ja korrutab kogu aeg,et ta pole paha laps.Kasvatajad süüdistavad kodu,kuigi meil konkreetseid probleeme pole.Aga seda võimalust isegi ei kaaluta,et võib-olla on neil seal midagi viltu(nt.lapse ja kasvataja vaheline konflikt)
Nüüd oleme psühholoogi vastuvõtu järjekorras.
to Signe: Sinu probleemi puhul aitaks enne psühholoogi juurde minekut vestlus lasteaiaõpetajatega. Selgitamaks välja, mis probleeme lasteaias esineb, kuidas ta käitub lasteaias, mis situatsioonis tekivad kõige sagedasemad probleemid? Mida laps kodus lasteaia, seal olevate õpetajate ja kaaslaste suhtes räägib? Mis tegevused lapsele meeldivad ja teda rahustavad? Kuidas käituvad teised lapsed rühmas ja milline on rühma sisekliima ja igapäevased harjumused, kodukord, reeglid, et selgitada välja lapse agresiivsuse põhjustajad. Kahjuks ei selgu, kui vana lapsega on tegemist, aga igas eas on omad raskused, kuid neid tuleb teadvustada ja rääkida. Igatahes julgust ja pealehakkamist probleemi lahendamisel. Vastastikusest süüdistamises pole abi kummalegi poolele.
Tere,
Leidsin kohe teemakohase artikli. Meil on lasteaias probleem 3-aastase poisiga. Tema on ka alati kuri, teeb teistele lastele haiget, isegi kui teised ei anna selleks põhjust. Ta kehastub multikate tegelasteks, näiteks ämblikmees ja batman. Tema arvates on nemad ka kurjad ja tema tahab just nende moodi olla. Suur probleem on tekkinud ühe tüdrukuga, kes koguaeg räägib kodus sellest poisist, et ta teeb haiget ja mis ta temaga teha lubab. Tüdruku ema nägi konkreetselt pealt kuidas see poiss peksis tema tütart. Tüdruk läks riided teise tuppa viima ja see poiss läks järgi talle ja hakkas teda rusikatega peksma. Meil käis psühholoog rääkimas, poisi ema on teadlik kõigest sellest aga paraku sellist head lahendust ei ole veel tekkinud.
Loeksin huviga teiste mõtteid, kes on sarnase asjaga kokkupuutunud või üldse kes tahab arvamust avaldada!
Töötan kaheksandat aastat lasteaias ja julgen pakkuda mõned mõtted lapse agressiivse käitumise ohjamiseks (kogemustest):
situatsioonide läbimängimine; tundekasvatus; piirid, mida katsetada; õpetaja eeskuju (ei kasuta ära oma autoriteeti); pakkuda lastele mänge, kus nad saavad oma agressiivsust välja elada (sportlikud võistlusmängud, poksikott vm); pöörata tähelepanu lapse positiivsele käitumisele, märgata seda, tunnustada; lapse tugeva külje leidmine; suhtlemisel põhinevad mängud; kujutlusmatkad vaikuse kuulamiseks; vestlus vanematega ja koos lahenduse leidmine.
Igas inimeses on olemas headuse alge. Püüdkem seda näha ka väikestes inimestes. Soovin edu ja kannatlikku meelt vanematele ja lasteaiaõpetajatele nende igapäevases kasvatustöös.
Laps õpib selgeks käitumismustrid läbi eeskuju. Täiskasvanud, olgem väärikad!