Hommikuti tihti torin,
ülestulemise jorin-
riided kitsad,ei saa lihtsalt,
pükse jalga,särke selga.
Lapse kingades
Lapse kingades
Teie laps vajab teid
Soome koolitulistamine pole meie jaoks kauge ja võõras probleem.
Enamiku meie ajakirja lugejate lapsed on väiksed, alles koolieelikud. Just selles vanuses laste vanemad peavad alustama märkamisega. Kui laps on rõhutud, kurb, tasane, istub ja mõtiskleb, ei mängi, otsib vanemate seltsi, kuid ometi ei räägi midagi, siis on aeg küsida: „Kas sa oled kurb? On sul mingi mure?”
Lastel pole lihtne
Lapsed lähevad järjest närvilisemaks, eriti siis, kui lasteaias suured rühmad ja vanemad neid ka suvel asenduslasteaeda toovad. On lapsi, kel polegi suvepuhkust või on see hästi lühike.
Märkiviskamisel läks kuuene Tõnis nii endast välja, et ütles üsna krõbeda sõna. Küsisin, kes tal niiviisi kodus räägib. Poiss teatas, et mõlemad vanemad. Isa pidavat emale halvasti ütlema ja ema ütleb samamoodi vastu. Raske juhtum. Väikevend on kaks ja pool, suurem kuus. Poiss läheb aasta pärast kooli ja on päris närvipundar, karjub pallimängus sõprade peale, läheb kergesti endast välja ja tormab kallale.
Lapsed ja liikumisrõõm
Kas olete vaadanud laste mängu? Kuidas nad õhinaga askeldavad, toimetavad, kõnnivad, ronivad, hüppavad? Mäng on ikka liikumisega. Väike laps ei suuda kaua aega paigal püsida. Kui laps loiult ühe koha peal istub, teeb see meid murelikuks: äkki on haige?
Midagi mõnusat lapsele
Tihti mõeldakse, milline peaks olema lapse sünnipäev või lõpupidu, et see tõeliselt meelde jääks ning pakuks ka rõõmu ja naudingut.
Sünnipäeval võiks olla palju lapsi( vähemalt 5-6), pidu tuleks hästi läbi mõelda, et valitud kohas saaks joosta, mängida, ronida ja et ka toidud oleksid suupärased ja üllatavad.
Küsimusele, millised peod sulle lasteaiaajast eriti meelde jäid, vastas üks koolimineja: “Helduri sünnipäev miinilaeval ja lõpupidu Jõgisool, kus sai kala püüda. Hästi naljakas oli see, kui õpetajad hüppasid batuudi peal. Jaani isa hüppas ka.”
Tõrjutud laps
Ühes maakonnas, ühes lasteaias, ühes rühmas juhtus selline lugu: õpetaja juurde tuli Kauri ema ja ütles, et ta on väga õnnetu, sest Kaur ei taha enam lasteaias käia.
Kaur läheb pigem vanaisaga muuseumi, kui tuleb lasteaeda, sest tal pole lasteaias sõpru, kuna Mihkel ei võta Kauri mängu. Kõik teised poisid kuulavad Mihklit.
Mihkel käsutab kogu aeg: too seda, tee seda. Ta ei ütle isegi “palun”. Kui Kaur ei taha käsualune olla, ei võeta Kauri üldse mängu. Mihkel otsustab, mis mängu mängida, kuidas mängida.
Suveks maale
Käes on suvi, see kaunis ja oodatud aeg, mil igaüks katsub veidikeseks linnast välja saada, et puhata mõnes väikeses maakohas, telkida metsas või jõe ääres. Peaasi, et saaks eemale linnakärast, värske õhu kätte.
Kui peresse sünnib teine laps
Kõik me vajame elus kindlustunnet, eriti veel laps. Laps on täiskasvanust sõltuv, tema enesehinnang kujuneb lähedaste toetuse, tunnustuse ja armastuse läbi, sõltuvalt sellest, kui kindlalt tunneb ta end oma keskkonnas. Laps vajab kindlustunnet, et talle vajalikud ja head asjad jätkuvad. See, mis täna talle rõõmu ja rahuldust pakub, peaks jääma samaks ka homme ja ülehomme.
Erivajadusega laps
Milline ta on, see erivajadusega laps? Kas tal on mõnest haigusest või sünnikahjustusest tingitud liikumispuue, või on tema kõne nii segane, et sellest on teistel raske aru saada, või ei jää talle meelde lihtsamadki mõisted ümbritsevast? Erivajadusega laps on sama lai mõiste nagu tavalaps. Erivajadus ei ole vaid lonkav jalg või kogelev kõne, sageli on probleemid peidus just väliselt igati normatiivse lapse sees. Ja probleemid, konkreetsed raskused, puudused, võimetused on need, mis tekitavad sellele lapsele erilise vajaduse teistsuguse lähenemise järele.
Ta nägi koletisi
Kui meie esimene poeg Hando oli poolteist aastat vana, haigestus ta gripi tagajärjel südamelihasepõletikku. Ta vaid nuttis, ei söönud ega maganud. Olin temaga kaks nädalat haiglas. Pärast seda tuli temaga iga päev süstimas käia. Hando kartis süstimist nii väga, et hakkas iga kord nutma, kui meditsiiniõde nägi. Ükskord läks tal hirmust isegi kõht lahti. Kord, pärast järjekordset süstimist, läksime koju ja nägime rõõmuga, et vanaema oli külla tulnud. Mäletan, et poiss seisis tol hetkel just keset põrandat, kui ta äkitselt maha vaatas, hakkas karjuma ja jooksis seina äärde. Keegi ei taibanud, mis lahti on. Tõstsin poisi tagasi keset põrandat, ta hakkas röökima ja jooksis seina äärde. Mul tuli hirm peale, laps ei saanud ju äkki hulluks minna. Mida teha? Mis oli juhtunud?