Kõik me vajame elus kindlustunnet, eriti veel laps. Laps on täiskasvanust sõltuv, tema enesehinnang kujuneb lähedaste toetuse, tunnustuse ja armastuse läbi, sõltuvalt sellest, kui kindlalt tunneb ta end oma keskkonnas. Laps vajab kindlustunnet, et talle vajalikud ja head asjad jätkuvad. See, mis täna talle rõõmu ja rahuldust pakub, peaks jääma samaks ka homme ja ülehomme.
Tõnu teadis küll, et ema tuleb varsti haiglast väikese õega koju ja oli selle üle rõõmus, sest paari aasta pärast saab õest talle mänguseltsiline. See väike pundar, kes koju toodi, oli aga nii nutune, et emal polnudki enam Tõnu jaoks aega. Ema rääkis küll Tõnuga ja kallistas teda, aga väike õde oli palju tähtsam. Kui nad suvilasse sõitsid, ütles Tõnu selle kohe otse välja, et ema on ainult beebi ema. Tõnu teatas emale, et tema, Tõnu, on hoopiski pöialpoiss, kes elab metsas oma kümne õe ja vennaga.
Lõunasöögiks tuli Tõnu koju. Ema hoidis Tõnule ust lahti, sest õues oli suur tuul. Tõnu sai aga pahaseks, et ema jättis ta pöialpoisist õed-vennad kõik ukse taha. Ema pidi tükk aega ust lahti hoidma, kuni kõik sisse said. Nüüd küsis Tõnu, kus on ta õdede-vendade taldrikud. Ema pani lauale üheksa alustassi. Lõpuks sai sööma hakata, kuid emal tuli rääkida iga pöialpoisikesega eraldi, Tõnu aga vastas kõikidele küsimustele ise. Ema mõtles hirmuga kõigile tegemata töödele, samas aga taipas ta, et Tõnule on see mäng väga tähtis. See mäng kestis mitu päeva ja lõppes siis äkki. Tõnu sai ema tähelepanu osaliseks ja sai ka kindlustunde, et ema armastab Tõnut ikka sama palju kui enne.
Armukadedus noorema venna või õe vastu on tunne, mis ei jäta puutumata ühtki last, muutes lapse kas kiuslikuks, virilaks, kättemaksuhimuliseks, kergesti solvuvaks või ei soovi laps lihtsalt lasteaeda minna, kuigi varem käis seal rõõmuga.
Oma raamatus ”Lapsevanema ja lapse vahel” kirjeldab dr. Haim G. Ginott juhtumit autosõidul läbi tunneli, kus vanem vend soovis mõttes, et auto läheks keskelt pooleks kui liigendnuga, tema ema ja isaga jääks ühele poole, beebi aga teisele poole. Sel hetkel, kui ema poega kiitis hea käitumise eest, tundis poeg nii suurt süütunnet oma halbade mõtete pärast, et ta lausa pidi näitama, et pole kiitust väärt. Järgmisel hetkel puistas ta tuhatoosi sisu autos laiali, tekitades äärmiselt avariiohtliku olkorra sõidul läbi hämara tunneli.
Psühholoog T. Niiberg on aastaid uurinud laste tundeelu joonistuste testi kaudu. Joonistuse “Mina ja pailaps” järgi saab teada, milline on lapse enesehinnang. Kasutasin T. Niibergi teste oma töös, uurides laste sisepingeid. Üks kuueaastane poiss joonistas enda väikese ja virila näoga, kusjuures väike õde oli joonistatud temast palju suuremana. See näitab, et väike õde on kodus pailaps, vähemalt arvas poiss nii. Targasti teeb ema, kes annab vanemale lapsele mõista, kui väga ta vajab tema abi, tunnustades last ka teiste kuuldes. Laps on eriti õnnelik, kui ema ütleb, et ilma oma suure lapse abita ei saakski ta hakkama. Sel juhul aitab laps ema rõõmuga ja on hea laps ilma palumata. Tänu sellisele lapsele saab ema kodus hetke puhatagi.
4-aastane Tanel küsis emalt, miks väikevend kogu aeg kisab, kõik peavad ainult tema ümber askeldama. Ema küsis: “Mis sa arvad, kas sinuga oli teisiti, kui sa nii väike ja abitu olid?” Tanel vaatas uskumatult emale otsa.
“Sa olid esimene laps meie peres, muust ei räägitudki kui sinust:” Tanel tegi seda, Tanel oskab seda, meil on see isegi video peal.” Tanel ei uskunud ikka veel, enne kui nägi ennast pisikese punase näoga pambuna, kes aina karjus. Pärast filmi vaatamist oli Tanel hoopis teine laps. “Sa olid vist kogu aeg väsinud, emme, ühes kohas sa isegi nutsid.”
“Siis olid sa just haigeks jäänud, ma olin nii mures,” selgitas ema.
“Mul on sinust hästi palju pilte. Kas tahad näha?”
Ema ja Tanel vaatasid tükk aega fotosid. Väikevend andis endast valju kisaga teada. Selle peale ütles Tanel: “Ma lähen vaatan, kas vennal on midagi vaja.”
Kui lapsele selgitada, miks on väga oluline beebi eest hoolitseda, ka seda, et nii on olnud kõigi lastega ja et ema armastab kõiki oma lapsi võrdselt, tunneb armukade laps end tüki maad enesekindlamalt, elu beebiga ei tundugi nii võimatu.
Kui Tanel sai teada, et ka tema oli beebina kogu pere keskpunktis, tema tegemisi jälgiti ja kiideti, hakkas ta venda hoopis teisest küljest nägema. Kui küllatulnud sõbrad kiitsid, et väikevend oskab mõnusaid nägusid teha, kostis Tanel: “Te ei tea, mis imeasju see poiss veel teha oskab!”
Armukadedus on raske nähtus, see ei möödu paljalt veenmise ja selgitamisega. Laps vajab tähelepanu, tunnustust tubli teo eest, kallistusi, paitusi, pilgukontakti. Suurele lapsele ei ole raske leida tegevust sel ajal, kui ema beebiga tegeleb. Näiteks võib ema lapsele välja pakkuda: mängime niisugust mängu, et kuni ma beebit toidan, värvi oma joonistusel ära kõik ümmargused asjad, loenda, mitu ümmargust asja sa leidsid, siis vaatame, kas mina leian samapalju. Võib mängida kohvikut. Laps ise otsustab, kuidas ta laua katab, mida sinna peale paneb. Ka võib ta joonistada iga pereliikme koha tähistuseks kena kaardi, ema võib ara arvata, kas ta istus õigele kohale. Ettekandjat või kelnerit mängiv laps küsib emalt viisakalt, mida ta sooviks süüa. Selline mäng avab lapse jaoks põneva fantaasiamaailma. Laste leidlikkusel pole piire. Ema saab tegelda pere noorimaga, vanem laps on viisakas administraator, kes saadab kujuteldava koera ukse taha, ja kui ema tuleb beebiga teisest toast, küsib vanem laps: “Kas võin võtta teie märja vihmavarju?” Sellised mängud on toredad nii lastele kui vanematele, ema avastab oma lapses leidlikkuse ja originaalsuse, laps mängib oma osa keskendunult ja spontaanselt. Kõik on mängult ja kõik on päriselt.
Ülle Tõnumaa