Inimene saab kaks kasvatust: esimese annavad talle tema ligiinimesed, teise, palju tähtsama, annab ta endale ise
(Gibbon)
Ühiskonna edukaks toimimiseks on oluline, et kõik ühiskonna liikmed panustavad sellesse. On teada tuntud tõde, et kett on just nii tugev kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Kui võrrelda ühiskonda ketiga siis keti lülina võime vaadata perekonda. Perekonna edukaks toimimiseks ja kooseluks on oluline, et kõik pereliikmed panustavad ühisesse ellu. Traditsioonilistes ühiskondades peetakse tavapäraseks perekonda, mille moodustavad ema, isa ja lapsed, varasematel aegadel lisaks nendega koos elavad vanavanemad. Lapse arengu seisukohalt on väga oluline perekonna, nii ema kui isa olemasolu. Perekond on esimene kollektiiv, kus laps veedab oma esimesed, isiksusliku arengu aluseks olevad kõige vastuvõtlikumad aastad. Pere kus on olemas mõlemad vanemad – ema ja isa – tuleb paremini toime ka kasvatusülesannetega.
Lapsed tahavad olla koos oma vanematega, rääkida neile oma muredest ja rõõmudest. Sageli lapsed isegi ei soovi, et vanemad nendega tegeleksid, vaid et nad lihtsalt oleksid nende läheduses. Laste mõtlemine on avatud. Seega on emal ja isal võimalus neile edasi anda seda, mis just nende endi jaoks tähtis on. Lapsepõlv on aeg, mil saame lastele rääkida sellest, millesse me ise usume (Parsons 2001: 22). Kahjuks on kiire elutempo meid tihti ilma jätmas võimalusest lihtsalt olla koos oma lastega ja rääkida neile ja meile olulistest asjadest.
Emal ja isal on mõlemal oluline kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Naine on emana kõigepealt keegi, kes hoolitseb, rahustab, toidab, vahetab mähkmeid jne. Olles see, kes kannab, toidab ja imetab last, on bioloogilisel emal edumaa suhetes lapsega ja tema eneseteadvus on tavaliselt tugevasti seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Side lapsega tekkib juba lapse kandmise ajal ja suureneb lapse ilmaletulekuga. Emal on järgneva põlvkonna arengus võtmeroll. Oluline lapse arengu seisukohalt on suhete püsivus ja tundeline suhtumine lapsesse. Situatsioon tänases ühiskonnas seab aga naised tihti olukorra ette, kus lapsed tuleb juba väga varases eas jätta kolmandate isikute hooleks.
Ka isal on perekonnas olnud läbi aegade täita oluline roll. Klassikaliselt on mehe rolliks perekonnas olnud majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Lisaks sellele on isadel täita peres veel palju rolle – ta on kaaslane, hooldaja, abikaasa, moraalne tugi, eeskuju …….. Tema ülesannete hulka kuuluvad ka õpetamine ja mängimine. Lapse arengus on isa väga tähtsal kohal. Oluline on, et isa oleks kättesaadav ja temaga oleks mõnus olla. Isa mõjutab lapse arengut ka läbi enda mitmete rollide perekonnas. Taon perekonnas omaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Ema on traditsiooniliselt hoolitseja ja toitja, isa piiride seadja ja „ukse” avaja maailma. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest isa eemalejäämine laste kasvatamisest muudab kasvatuse ühekülgseks. Isa roll laste kasvatamisel omab olulist tähtsust, kui tähelepanu pöörata laste soolistele erinevustele ja vajadusele erinevate soorollide kujunemisel aluseks olevate rolli eeskujude järele. Tahaksime ju kõik, et meie tütardest kasvaksid naiselikud naised – tõelised daamid ja poegadest mehelikud mehed – tõelised härrasmehed. Pojad tahavad olla oma isade sarnased ja tütred õpivad isa kaudu tundma meherolli. Isa lähedust vajavad kõik lapsed, aga eriti vajavad seda poisid.
Meeste arusaam isarollist võib olla väga erinev ja sellest tulenevalt on isasid ka väga erinevaid. Soome Jyväskyla Ülikooli pedagoogika doktor Jouku Huttunen on Barbara Hobsonile ja David Morganile toetudes isaduse mõistet vaadelnud neljast aspektist:
- Geneetiline ehk bioloogiline isa – on mees, kes on viljastanud munaraku, seega mees kui sigitaja;
- Juriidiline isa – mees, kes on seadusjärgselt lapse isa, juriidilise isadusega kaasnevad teatud seadusejärgsed õigused ja kohustused lapse suhtes;
- Sotsiaalne isa – mees kes jagab oma igapäeva elu lapsega; elab temaga koos ja hoolitseb tema eluliste vajaduste rahuldamise eest;
- Psühholoogiline isa – mees, kes on saavutanud lapsega lähedase suhte, elades temaga koos või eraldi peab laps teda kõigis olukordades oma isaks ja eeskujuks.
Ideaalvariandis on kõik need neli isa ühes isikus. Aga tihti on elus ka selliseid juhtumeid, kus lapse bioloogiline isa ei teagi lapse olemasolust midagi. Ema on viljastamisel kasutanud spermadoonori võimalusi või otsustanud üksi last kasvatada. Juriidiline isa võib olla kas lapse pärisisa või hoopis lapse lapsendanud kasuisa, kuid tal ei pruugi alati kujuneda lapsega häid ja usalduslikke suhteid. Samas võib olla ka sotsiaalsel isal, kes küll elab lapsega koos ja majanduslikult hoolitseb selle eest, et perel ja lapsel oleks kõik olemas, raskusi lapsega emotsionaalse kontakti saavutamisel. Lapse täisväärtusliku arengu seisukohalt on väga oluline, et tal oleks olemas psühholoogiline isa – mees kellele saab alati kindel olla, kellega suhelda, keda armastada ja kelle poolt armastatud olla.
Jouni Kempe on raamatus Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest refereerinud doktor Jouko Huttuneni, kes on psühholoogilist isadust uurides jaotanud isad neljaks erinevaks tüübiks:
- Eemalolev isa – ei pruugi olla füüsiliselt lapsest eemal viibiv isa küll aga psühholoogiliselt eemalolev. Tema jaoks ei ole isadus psühholoogiliselt oluline. Tal ei ole eeldusi selleks, et võtta vanemaks olemisega kaasnevat vastutust teise inimese eest. Selline mees ei pea isaks olemist mehelikkuse osaks, ta on lapse suhtes jahe ja tõrjuv.
- Traditsiooniline “vanaaegne” isa, kes hoolitseb oma perekonna eest suurniku moel. Isadus on säärase mehe jaoks lihtsalt perekonna olemasolu, ilma et perekond ja isadus moodustaksid olulist osa tema meesidentiteedist. Ta on enamasti karistaja ja oluliste otsuste tegija. Selline isa ei loobu mitte kunagi oma harrastustest või karjäärist perekonna heaks. Selline roll ei pruugi olla alati mehe enda vabatahtlik valik, vaid ühiskondlik enesestmõistetavus, millega ta siiski sisimas rahul ei ole.
- Toetav isa. Selline ema abistav isa kujunes välja 1970. aastatel. Ta on oma lastesse siiralt kiindunud ja tal on nendega tugev emotsionaalne side ja ta võtab osa ka kodutöödest. Ometi ei muutu sellest kuigi palju ema seisund, ta on ikka kodutööline ja peamine vastutaja laste hooldamise eest. Toetaval isal ei pruugi alati olla selge, mida tal tuleb isana teha ning kuidas ühendada isadus oma töö, harrastuste ja mehelikkusega.
- Alles kujuneva meestüübina, eristab Huttunen uut isa (new father), kes vastutab pere eest ja seob end sellega. Uus isa tahab seda, et mõlemal vanemal oleks ühesugune vastutus, seda nii kodutöödes kui ka laste hooldamisel ja kasvatamisel. Sellise nägemuse korral võib mees vahetada ametitöö kodusolemise vastu ehk siis loobuda tööelust ja olla “kodune isa”.
Kogu inimkonna ajaloo vältel on olnud mehe tegevusaladeks jahipidamine, toidu hankimine, sõjapidamine ja töövahendite täiustamine. Läbi aegade on olnud mees pere toitja ja kaitsja ja seetõttu ei jätkunud tal aega lapsega koos veeta. Naiste mureks jäi laste kasvatamine ja koduste majapidamistööde tegemine. Muutused ühiskonnas on aga muutnud ka peremudeleid ja rolle perekonnas. Sellest tulenevalt võibki täna rääkida uuest isast, kes võtab vastutuse ka lapse kasvatamise eest ja on nõus naisega jagama kodutöid. Eestis ühiskonnas toimusid nihked isa rolli väärtustamisele 1990. aastate alguses, mil mees võis hakata käima koos naisega raseduse kontrollis, perekoolis ja viibida sünnituse juures saamaks lähemalt teada, mida tähendab lapseootamine ja tulevane isadus. Olev Poolamets, Jüri Uljas, Mait Raun, Margus Punab on oma raamatus Mees muutuvas maailmas märkinud, et alates 90. -date aastate algusest on pidevalt suurenenud peresünnituste osakaal ja iga teise sünnituse juures viibib isa (Poolamets, jt 2000: 72). 2002. aastal korraldas Eesti Lastefond kampaania „ Mul on õigus isale“ ja „ Lapsel on isa vaja“. Teavituskampaania “Lapsel on isa vaja” eesmärgiks sai ühelt poolt võimendada laste soove ja vajadusi ning sellest tulenevalt kaitsta laste õigust mõlemale vanemale. Alaeesmärgiks oli: Julgustada isasid oma lastega suhtlema, ka neid isasid, kes ei ela oma lastega koos ja eestimaalaste väärtushinnangutes perekonna ja lapse esikohale seadmine. Etisad hakkaksid teadvustama seda, et nende panus lastega tegelemisel on väga suur ja neil on võimalik võtta isapuhkust ning hoolitseda laste eest ja õppida neid tundma juba imikueast alates. Üha sagedamini võimegi lugeda sellest, et isad jäävad oma lastega isapuhkusele.
Kes siis peaks lapsega tegelema perekonnas? On täiesti ükskõik kumb vanematest imikut hooldab, oluline on kuidas hooldab. Peale rinnaga toitmise saab isa väga edukalt hakkama kõigi toimingutega, mis on vajalikud imiku hooldamiseks. Vanemad peaksid omavahel jagama võrdselt kõiki ülesandeid, nii et isal tekiks lapsega sama tugev side kui emal. Väikelaps muutub emast sõltuvaks, kui temaga tegeleb ainult ema. Seetõttu ongi lapse turvatunde arengu seisukohalt oluline kontakt ka teise inimesega, keda ta usaldada võib. Ei ole hea, kui inimesed, kes lapsega tegelevad väga sageli vahetuvad. Mitmete erinevate hooldajatega laps kasvab ebakindlaks ja ümbritsevat keskkonda umbusaldavaks. Emale lapsehoidmisel sekundeeriv isa toetab lapse kiindumussuhte ja turvatunde tekkimist.
Lapse erinevatel eluperioodidel on isa roll tema isiksuseomaduste ja oskuste kujunemisel erinev. Veetes aega imikuga õpib isa mõistma tema signaale ja nendele vastama. Lähedane ja usaldusväärne suhe isaga mõjutab imiku suhtlemist teiste täiskasvanutega – suhted on sõbralikumad ja usaldavamad. Sinkkonene väidab, et isa kontaktivõtule vastavad juba mõnenädalased imikud. Isa suhtleb imikuga mängides. Imiku nägu lööb särama, kui isa hakkab teda hüpitama või kiigutama. Mängu saadavad isa häälitsused läbisegi lapse kilkamise ja naeruga. Isa mäng on füüsiline, ta puudutab, patsutab ja kõditab last. Isa mängustiil ei ole mingi mehelikkusega seotud muutumatu omadus. See on paljude meestele loomupärane. Isa ei torma ka kohe vastsündinut last hüpitama, vaid ootab kuni ta on piisavalt palju kosunud (Sinkkonen, 2001: 74 -76).Ka väikelapse eas on oluline lapse ja isa ühine tegevus. Ühiste mängude abil õpivad isa ja laps teineteist tundma ja samas õpetavad isad lapsele iseseisvust. Isad annavad võrreldes emadega mängudes lapsele rohkem vabadust ja võimaldavad ka rohkem seeläbi lapsel oma võimeid proovile panna. Isa tegevus kujundab lapses ka soorollidele omast käitumist. Isad kohtlevad poisse ja tüdrukuid erinevalt ja sellega kujundavad soolise eristamise välja juba enne kooli. Maie Tuulik väidab, et poisil toimub rolliline samastumine isaga 5 – 7 eluaastal, tüdrukul emaga 4 – 8 eluaastal. Samastumisele aitavad kaasa soojad ja südamlikud suhted vastassoost vanemaga. Mehelikkusele pannakse alus juba eelkoolieas. Viiendast eluaastast võiks pojaga tegelda rohkem isa, sest temalt õpib poeg iseseisvust, mehisust ja tasakaalukust. 5-aastane poiss tajub isa enda jaoks ideaalse mudelina, jäljendades teda juba teadlikult. Isa, kes käitub poja silme all mehele vääritult, alandab sellega mehelikkuse algeid oma pojas. Mida vanemaks poiss saab, seda tõsisemaid nõudmisi esitab ta isa käitumisele, seda rangemalt analüüsib tema mõtteid. Kuna isa on pojale otseseks rollimudeliks, siis tema puudumist elatakse üle väga valusalt. See muudab poega kasvatava ema ülesanded raskemaks – naiselikkust kaotamata tuleb pojaga suhelda ka mehelikult, isalikult. Ema naiselikkus ajendab poega käituma mehelikult, hoolitsema tema eest (Tuulik 2006: 240 – 241). Tütrel aitab isa oma arvamustega korrigeerida ettekujutust naisest (suur mõju puberteedieas tütrele). Isa kaudu saab tütar teada meeste mõttemaailmast ja käitumisest, isa on tütrele mehe mudeliks. Lapsepõlvesuhted isaga määravad meeste tüübi, kellega ta neiuks sirgudes sõbrustama hakkab. Suhe isaga on lapsele äärmiselt oluline abikaasa- ja vanemarolli kujundamisel (Niiberg 2006:119; Tuulik 2006:244).
Psühholoog Aleksander Pulver rõhutab, et väikelapseeas arendab isa nii lapse vaimseid ja kui ka füüsilisi oskusi. Vaimsed oskused arenevad läbi fantaasiamängude. Isad aitavad paremini mõista tegelikku maailma. Isad mängivad lastega ka füüsilisi mänge nagu maadlemine, pallimängud, jooksmine, müramine. Ei pääse ka isa emotsionaalsuse õpetamisest, isa suhe annab lapsele pildi sellest, kuidas olla lähedane teise inimesega, kuidas suhelda vastassooga ja kuidas rääkida lihtsatest asjadest, olla siiras, aus ja emotsionaalselt avatud (Pulver 2003). Isa positiivset mõju lapse tunnetuslikule arengule teised täiskasvanud asendada ei saa, eriti esimestel eluaastatel. Laps, kelle arengus on isa täitnud soodsat rolli, suudab paremini välja arendada kogu oma sünnipärase sisemiste eelduste pagasi. Tal kujunevad positiivne arusaam endast ja enesekindlus, samuti kõrged moraalsed omadused ning vaimne ja ühiskondlik asjatundlikkus. Vastupidisel juhul, neil lastel, kellel tekib seoses isaga probleeme, võivad tekkida psühholoogilised häired.
Sugugi väiksema tähendusega ei ole isadus ka mehe enese arengule. Kui mees kaldub liigselt klammerduma oma mina külge ja ajama taga isiklikke saavutusi, siis hool lapse eest sunnib teda pingutama selle nimel, et asetuda enesest väljapoole. Seeläbi suurenevad tema paindlikkus ja empaatiavõime. Lastega palju tegelevatel isadel on vähem stereotüüpseid soolisi arusaamu, nad on sõbralikumad ja peavad laste eest hoolitsemist eriliseks rikastavaks kogemuseks. Tänu maailmapildi laienemisele suudavad nad ka ennast hoopis avaramalt teostada. Isaks saamine võimaldab mehel saada täiesti täiskasvanuks ja sotsiaalselt küpseks.
Viimasel ajal on kogu maailmas viidud läbi uuringuid, mille uuritud nii isade suhtumist isaks olemisse kui ka teiste pereliikmete ja ühiskonna arusaama isadusest. Erinevate eesti autorite, Jüri Uljas, Dagmar Kutsar, Inger Kraav, Toivo Niiberg jt, artiklitele toetudes võib kokkuvõtvalt välja tuua järgmised tõsiasjad:
- Peaaegu pooled erinevates uuringutes küsitletud isadest sooviks veeta rohkem aega oma lastega, kuid seda motivatsiooni tõmbab alla üldine arvamus, et meeste ülesanne on peamiselt ikka töötegija ja rahateenija olla.
- Oluliselt mõjutab isalikku käitumist toetus teiste lähikondlaste, seda eriti ema poolt. Suur osa naisi aga ei tahagi, et nende abikaasad oleksid lastega rohkem seotud – seda hirmust, et isa tungib ajalooliselt neile kuulunud tegevuspiirkonda.
- Tihti jäävad mehed lapse kasvatamise protsessist kõrvale ka seetõttu, et nad peavad oma kasvatuslikke oskusi vähesteks. Lapsega tegelemiseks vajalikud oskused kujunevad aga just läbi isa ja lapse ühistegevuste – koos tegutsedes areneb isal enesekindlus ja tundlikkus, võime mõista last.
- Ema ja isa tegelevad lastega erinevalt – isad pühenduvad rohkem mängule, samas emad tegelevad rohkem hoolitsemisega. Enamus isasid hindab lapses eelkõige oskusi ja elus läbilöögivõimet, ema aga teadmisi. Maal elavad isad kaasavad lapsi rohkem oma tegevustesse kui linnas elavad ning leiavad seetõttu nendega ka parema kontakti.
- Ema ja isa mõju lapsele on erinev. Lasteaias käivate tüdrukute motivatsiooni tase on seotud nende isade mitte emade saavutustega. Ohu ja ohutuse mõistmine on seotud isade mitte emade arusaamaga õnnetustest hoidumiseks. Tehniliste vahendite kasutamine on seotud õpetajate ja isade huviga nende vastu.
Isadega seonduvad mured võiks kokku võtta järgmiselt:
- Nähtamatu ehk eemalolev isa, kes tunneb ennast peres ülearusena, tähtsusetuna ja kes väldib lapsega tegelemist kuna see on tavapäraselt naiste roll.
- Üleemantsipeerunud naise mees, kelle peres langetab otsuseid, eriti lastega seostatuid, ema ning mehel pole milleski sõnaõigust. Tihti on selline naine ka kõrgema sissetulekuga kui mees ja selletõttu teeb ta ka kõik pere materiaalset poolt puudutavad otsused.
- Viimasel ajal võib aina rohkem rääkida isast kui töönarkomaanist, kes rabab 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas ja kellel ei jagu seetõttu lapse jaoks aega. Soovist paremale järjele jõuda ja tagada perekonnale mugavamad elutingimused suundub järjest enam isasid välismaale tööle ja lähikontakt lastega kannatab selle all tugevasti.
- Kahjuks ei ole harukordne erand ka asotsiaalne isa, kes jätab oma lapsed hooletusse, joob ja peksab neid.
Oluline on anda endale aru, et see, kuidas käitub mees isana, saab alguse varases lapseeas. See sõltub last ümbritsenud keskkonnast – pere hoiakutest ja väärtustest, võimalusest kogeda kokkupuudet nii mehe kui naise, nii isa kui ema rolliga, kasvatajate arukusest tutvustada lapsele nii „meeste” kui „naiste maailma”. Kui me kasvatame väikest poissi arusaamises, et nukkudega mängimine on häbiasi, kust tuleb siis noore isa valmisolek tegelda oma lapsega juba imikueast peale?
Allikad:
Huttunen, J. (2006). Parenthood from the father’s point of view. WELLCHI Network Conference 2. [02.11.2007]
http://www.ciimu.org/webs/wellchi/conference_2/streamb/huttunen.pdf
Kempe, J. (2002). Isadus. Rmt. Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest. MR Piller, [02.11.2007]
http://www.meestekeskus.ee/04raamatud/mev/isadus1.htm
Niiberg, T. (2006). Meheks, isaks ja härrasmeheks. Tartu. AS AtlexPoolamets, O., Uljas, J., Raun, M., Punab, M. (2000) Mees muutuvas maailmas, Kirjastus MR PillerPulver, A. (2003). Isa osatähtsus lapse arengus. Pere ja Kodu 11
Sinkkonen, J. (2001). Koos isaga. OÜ Eesti Raamat
Tuulik, M. (2006). Kõlbeline kasvatus. Tallinn. OÜ Vali Press
Uljas, J. (2006). Mehe rollist isana. [31. 10.2007]
Lehte Tuuling
TLÜ Rakvere kolledz