Päike toob värvid välja

„Värve kust leida? Kust värve küll leida?

Kõikjalt me ümber-pilk peale vaid heida.

Lilled ja loomad ja sipelgapoju.

Linnud, kes kevadel saabuvad koju.

Värve kui palju! Neid kõikjalt võib leida.“

Päriskevade lõhnad ja helid äratavad looduse ning inimese meeled muutuvad erksaks koos päikesevalgusega. Päike  paistab pikemalt, ööd muutuvad  järjest valgemaks ja lühemaks. Silm seletab enda ümber loodust  värvilisemates toonides, mida teistel aastaaegadel ei märka. Kevad on toonud  värvid  tagasi! Õrnrohelusse rüüsse on end katnud sambla mättad,  sinist taevast peegeldavad veesilmad, kirjud liblikad ja putukad askeldavad lillede ümber. Kõik elab ja heliseb.

18. – 29. aprillini toimus Kopli Lasteaias traditsiooniks kujunenud kevadise kunstinädala üritus. Kevad oli jõudmas hiilides iga lapse ja õpetaja südamesse. Kunstinädala avamisele, mis toimus lasteaia fuajees, olid kutsutud kogu lasteaia pere. Lapsed said  suure elamuse osaliseks, kui märkasid, et õpetajad on muutunud värvideks, kes kõndisid  paljajalu mööda pikka  põrandale laotatud paberit  ehk värvide teekonda. Mängis hingekosutav ja lummav Ameerika põlisrahva muusika. Trummide, panflöödi helid  ning linnuhääled andsid muinasjutulise salapära, mis paitas südant. Iga rühm sai omale värvi, lähtuvalt oma pesa nimest ja olemusest:  Linnupesa rohelise, Liivapessa punase, Päikesepesa kollase, Vetepesa sinise ja Tuulepesa valge.  Kaasates laste mõtteid ja arvamusi jutustasid rühmaõpetajad (iga õpetaja oma rühma värvist)  lastele värvidest, kust neid looduses ja meid ümbritsevas keskkonnas leida võib. Kõik rühmad said endale valge ja kahvatu papist lapse, kes väga vajas kevadisi vallatuid värve, et teistele rühmadele tutvustada ühe värvi erinevaid alatoone ja kust  lapsed neid leidsid.

Sissejuhatavad luuleread Mary Koski raamatust „Kust leida värve“ andsid inspiratsiooni  terve esimese nädala lõikes toimunud tegevustes ja õppetöös. Lapsed otsisid ja leidsid loodusest ning toast erineva alatooniga värve ja kleepisid või kandsid neid peale  papist lõigatud lapsele.  Rühmades koostati värvide mõttekaarte, lapsed lähenesid mänguliselt,  luues rühmades värvilaboreid, segades ja avastades värvidetoone ja varjundeid. Koos liikumisõpetaja Gadiga otsiti värve ka sportides.

Iga rühm sai endale oma värvi päeva, kus tal avanes võimalus tulemustest teisi rühmi teavitada. Teise nädala alguses käisid Linnupesa rühma sõbrad üleni rohelisse riietatult teistes rühmades külas. Kaasa oli võetud üllatuskülaline, keda eelmisel nädalal hoolega riietati ajalehtedest ja ajakirjadest rebitud metsarohelisse rüüsse.  Vaadeldi ja uuriti rohelist poisikest, külla tulnud lapsed küsisid suurematelt: „Kust võib veel leida seda värvi?“ Hiljem, pärast pikka tutvustavat rännakut rühmast-rühma peatusid selle värvi esindajad fuajees. Leides oma rohelisele papist poisile koha, kus ta kõigile nähtav oli. Fuajee tugisambad olid kaetud paberiga ja lapsed  asusid   pintslite ja näppudega maalima kõike, mis on roheline.

Samuti tegid ka teiste rühmade värvide esindajad, tutvustades oma papist poissi või tüdrukut. Värvi tutvustaval päeval kandsid lapsed oma rühma värvi riideid. Suuremad esitasid loodusteemalisi mõistatusi, mille üheks võtmeks oli ka rühmale antud värv. Näiteks Päikesepesa esitas sellised mõistatused:

“Väike lehmake, magus piimake?“ (mesilane),

„Hommikul tuleb, õhtul läheb?“ (päike).

Enamus papist laste rüüd olid loodusteemalised – kalad, linnud, putukad, puu-ja juurviljad ning erinevat liiki taimed. Kasutati ka erinevaid väiksemaid esemeid (nt kilet; valgeid välja lõigatud lilli; plastpudelist tähekesi jne) mida oli võimalik liimida.

Nädala lõpus leidsid oma koha usina seiklemise läbinud papist värvilised kollaažilapsed unistavalt sammastele maalitud lillede, lepatriinude, rohukõrte, päikese, liblikate ja pehmete valgete pilvede keskel. Laste töödes oli tunda värvide erksust ja kevade tagasitulekut meie õuele ja südamesse.

Kunstinädala lõpetamisel, 29. aprillil, esitasid rühmaõpetajad koos õppealajuhatajaga  lastele tšehhi kirjaniku Miloš Macoureki jutu põhjal näidendi: “Kuidas päike teeb vikerkaart”. Lugu räägib tüdruku ja poisi sõprusest liblikatega ning mis juhtus nende aias ühel soojal juunikuu päeval, kui lapsed otsustasid minna suplema, jättes oma ilusad värvilised riided basseini äärele päikese kätte.

Värvuse-ja valgusõpetuse ajaloost tunneme Isaac Newtonit, kellele hakkas valgus rohkem huvi pakkuma. Mitmete katsetuste teel avastas ta, et kui tavaline päikesevalgus suunata läbi prisma, tekib prismas murdumise tagajärjel spekter. Newton eristas spektris seitset põhilist värvi: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine ning violetne.

„Vikerkaarel on seitse värvust nagu muusikas on seitse helitooni. Maalikunst on kui värviline muusika“ on öelnud Aili Vint. Nõustun tema mõttega: muusika ja maalikunst on vikerkaarevärvilised.

Peo lõpuosa aitasid muusikaõpetaja Kadri koos lastega laulu saatel  „Üle laia taevakaare, maalin suure vikerkaare“õpetajate  maalimisele kaasa, tehes käega kaarjaid liigutusi nagu õpetajad,  kes maalisid  sammastele vikerkaari. Ühises ringmängus said veel korra kõik värvid välja toodud ja üle korratud.

Kopli Lasteaia direktor Marika Ärmpalu andis  õpetajatele ja lastele kätte tunnistused Tallinna Linnamuuseumi  joonistusvõistlusel  „Hea sõnumiga pildid“ osalemise eest.

Suur tänu lasteaia personalile ja vanematele –  kes meie mõttega kaasa tulid ning tõid laste päevadesse palju rõõmu, värve ja elamusi – see tegi pika pai hingele. Aitäh Teile!!!

Sirli Tasa, Kopli Lasteaia õpetaja.