Tulp
Miski pistab mullast välja pea,
Päiksepaiste tundub talle hea,
Selle soojus kollaseks ta teeb,
Õige peagi avanebki see.
Tema südamik on tumepruun,
keskel tolmukate ring on suur,
varre otsas õisik nagu kulp, Loe edasi »
Etendus 21. Pildis, nukkude ja inimestega, ilma vaheajata.
TEGELASED:
POSTILJON
VANAEMA
PUNAMÜTSIKE
1.PÕRSAS NIFF – NIFF
2.PÕRSAS NAFF – NAFF
3. PÕRSAS NUFF – NUFF Loe edasi »
Avatseremoonia 9.45
Riigid on tähestikulises järjekorras rivistatud.
Kõlab flöödiviis.
Alkmene: „Mina olen kuninganna Alkmene. Te viibite minevikus 2785 aastat tagasi. Te ei asu praegu Eestis Viimsi poolsaarel, vaid Kreekas Peloponnose poolsaarel asuvas pühapaigas nimega Olümpia. Kummardage lihtinimesed, sealt tuleb jumalanna Hera!“ Loe edasi »
Mängida! Mängida! Mängida! See on tõeliselt haarav vaatepilt, kui suure innukusega üks kahe-kolmeaastane laps oma mängimislusti rahuldab. Ta on nagu väike mesilane, kes väsimatult ühe mängu juurest teise juurde lendab ja sellest enda jaoks vajamineva talletab. Kõike läheb tarvis! Midagi saab kuhugi sisse panna, midagi jälle kuskilt välja võtta, alla panna, peale tõsta, patsutada, pigistada, kummutada, maitsta, nuusutada, kolistada…Variante on tohutult! Loe edasi »
6.a. Johanna luuletus
Kingin sõbrapäevaks lilli,
panen juurde rohelist tilli. Loe edasi »
6.a. Eveliina luuletus
Nägin imelikku und,
kus maailmas pole lund. Loe edasi »
Tegelased:
Peeter
Ema
Koer Tommi
Loomaarst
Vahendid: pargitaust koos prügiga ( vorstikile ja kommipaber) ja Peetri kodu taust. Loe edasi »
VIHMASADU ME ÕUELE TULI,
KAASAS VIHMALE OMANE SULIN JA VULIN. Loe edasi »
Ma elan suures linnas
ja siin on palju maju.
Maal värske õhk, mets, heinamaa ja sinna
tahaks minna jalutama paljajalu. Loe edasi »
KISSU JA NETI
MEIE POLE PAHANDUST TEINUD
PEIDUS VÕIME OLLA VEELGI
TULE AGA TUPPA JA VAATA
KINGAD VÕID NÜÜD PRÜGIKASTI SAATA
MIS NAD SIIS OLID SEAL NÄHTAVAL
PAELAD KELMIKAD PIKAD
JUST NAGU JUUKSED PLIKAL Loe edasi »
ME VÄIKSED POKUD OLEME
JA POSKA ELU ELAME
KOOS TANTSIME JA LAULAME
LÕUNAL VEIDI PUHKAME
SA SEDA MEELES PEA
ON LASTEAIA ELU HEA Loe edasi »
Magan ma
ja näen -
tulekahju äkki käes.
Leekides mu tuba,
tuli kardinates juba.
Igal pool on suits ja ving,
magades mul kinni hing. Loe edasi »
Emadel on silmad kuklas,
kõike näevad päevad läbi.
Veidi lõikasin vaid tukka,
nüüd pean sellest tundma häbi.
Ema naeris minu üle,
hellitas mind, kandis süles.
Nägi, kui sõin moosi sahvris,
kuigi vennas pidas vahti. Loe edasi »
Metsas putukakoolis käis palju lapsi-lepatriinulapsi, mesilaselapsi, kärbselapsi, kimalaselapsi, liblikalapsi, rohutirtsulapsi, lehetäilapsi ja palju teisi putukalapsi. Lehetäilapsed lepatriinulastega läbi ei saanud, kuna lepatriinud ju söövad lehetäisid, kuid koolis valvas õpetaja, et keegi üksteisele liiga ei teeks. Loe edasi »
Suri-muri, kila-kola-insener,
haiged on teil süda, kopsud, maks ja neer,
laiskus on teil kontides, ei pese te
oma abikaasa selga vannivees.
Abikaasa on teil kena nõiamoor, Loe edasi »
Pääsuke teeb savist pesa,
lõoke hüüab koduks kesa.
Elupaik on korstna peal,
kurepere elab seal. Loe edasi »
A -on katus maja peal,
E- ga kammida saad pead, Loe edasi »
Eesti keele kaunis kõla
kostab laia ilma otsa. Loe edasi »
Minu keha on liiga väike,
ema kleidid on liiga suured. Loe edasi »
Oh seda trilli, oh seda tralli,
täna algab vastlaralli!
Künkast üles, künkast alla,
lõbus lust lööb hõisked valla. Loe edasi »
On maailmas suures me Eestimaa väike,
ta kaunim on siis, kui säramas päike.
On kõigil meil kodu Eestimaa pinnal
ja ilusaim nimi mu sünnilinnal. Loe edasi »
SEENELKÄIK
ISA LÄKS HOMMIKUL SEENELE,
ET KASTET SAAKS TEHA KOGU PERELE.
KAASA TA VÕTTIS KORVI JA NOA
JA EMALT SAI METSAMINEKUKS LOA. Loe edasi »
Vaadates ei küllalt saa
Nii nagu vaikne vetevulin,
heliseb mu emakeel. Loe edasi »
Talve ajal
Talve ajal on meil hinnas
soe sokk ja soe kinnas.
Loe edasi »
Isa laul (PDF)
Kollane kassike (PDF)
–
PDF-failide lugemiseks on vajalik Adobe Acrobat Reader, mille saate vajadusel tasuta alla laadida.
HURRAA KEVADELE
HURRAA,HURRAA
ON KEVAD ME MAAL,
NÜÜD ILMA JOPETA
ÕUE MA SAAN.
PÄIKSEPAISTET NAUTIMA,
KEVADJOOKSU TEGEMA.
Loe edasi »
Reet Nõulik
Elasid kord Eestimaal Hiiglasuur ja Tibatilluke. Nad olid väga head sõbrad.
Tibatillukesele meeldis kangesti, et tema sõber nii suur on. Kui ta tahtis Hiiglasuurele külla minna, siis võttis ta ainult oma pisikese pasuna, läks trepile ja puhus kuidas kops kannatas. Vaevalt jõudis tilluke pasuna tuppa tagasi viia, kui juba ootas teda aia taga järve vastaskaldal suure väljasirutatud käega sõber. Tilluke ronis talle pihku ja oligi kohe teisel pool järve paksu metsa sees, kus Hiiglasuur elas.
Loe edasi »