Rubriigiarhiiv: Omalooming

  KORD OLID PÕRSAD NIF, NAF, NUF. NEIL MEELDIS PÄIKE, MEELDIS KUU. ELU OLI LUST JA LILL, MITU AASTAT LAUSA TŠILL. PEAGI NAABRIKS SAABUS HUNT, HUNT SEE VANA METSATONT. PÕRSAD VAJASID NÜÜD MAJA, IGAL OMA MAJA VAJA!

Kirp vaeseke otsa sai, ta elu on läbi. Ja kahjuks veel sellisel moel: patta ta uppus. Oh seda häbi! Ta pajaserval seisis, et veidi supileent maitsta. Ta oli just abiellund ja armastas oma naist ta.

Hundikene kõrvetas nii käpad kui ka saba, Põrsad oma metsas on nii rõõmsad ja nii vabad.

Kaunil kevadisel kihluspäeval kiirustasid kõik kuhugi. Karupere koduloomad kappasid kodutalu kaasikus kippadi-koppadi. Kiisud kräunusid kurnäu-kurnäu, kukk kires kikerikii-kikerikii, kanad kaagutasid kaak-kaak, kalkunid kudrutasid kluu-kluu. Kitsekesed kappasid karjamaal kellukesed kaelas kõlisemas. Kõvera kepiga karjus Kriimsilm karjatas kitsekesi.

  Väiksed kurvad õpetajad lasteaeda jäävad. Lapsed kooli lähevad, peagi õppimist täis päevad.

  See lugu juhtus väga väga ammu, ajal kui keegi ei teadnud veel midagi päkapikkudest. Sellel ajal olid igas majas oma majavaimud, kes kaitsesid inimesi ja loomi õnnetuste, haiguste ning igat sorti halbade asjade eest. Kuid kord juhtus ikkagi nii, … Jätka lugemist →

Elasid kord eit ja taat. Õhtusöögiks laual naat. Taadil kõht jäi tühjaks naadist, eidel kahju hakkas taadist. Jahupuru kraapis kokku, et saaks küpsetada kakku. Kakuke, kui valmis sai, eidelt-taadilt sai siis pai!

MUTT MARKUS OLI VÄGA ÜKSILDANE. TA UNISTAS, ET TAL OLEKS SÕBER. MUTT MARKUS OLI KA VÄGA VAENE JA ALATI KUI SAABUSID JÕULUD, PÜÜDIS MUTT JÕULUVANALE KIRJUTADA, ET TA TOOKS TALLE OMA SÕBRA, KES ELAKS TEMAGA KOOS. AGA JÕULUVANA UNUSTAS TEMA … Jätka lugemist →

PINGVIINIPOEG SASS EI TAHA KOOLI MINNA. TA EI SAA ARU, MIKS ON ÜLDSE VAJA KOOLI, KUI ON OLEMAS LASTEAED. EMA JA ISA SELGITAVAD TALLE, ET KOOLIS SAAB TARGAKS, KUID VÄIKE PINGVIIN TAHAB ENDA VANAS LASTEAIAS EDASI KÄIA.

METSAS VEEL EI KUKU KÄGU. PÄÄSUKE ON SIIA TEEL. KEVADEL ON KURBLIK NÄGU, SEST, ET VIIRUST LEIDUB VEEL.