Sõbrapäevaks
Posted on veebruar 12th, 2010 in Omalooming | No Comments »
6.a. Johanna luuletus
Kingin sõbrapäevaks lilli,
panen juurde rohelist tilli. Loe edasi »
6.a. Johanna luuletus
Kingin sõbrapäevaks lilli,
panen juurde rohelist tilli. Loe edasi »
6.a. Eveliina luuletus
Nägin imelikku und,
kus maailmas pole lund. Loe edasi »
Tegelased:
Peeter
Ema
Koer Tommi
Loomaarst
Vahendid: pargitaust koos prügiga ( vorstikile ja kommipaber) ja Peetri kodu taust. Loe edasi »
VIHMASADU ME ÕUELE TULI,
KAASAS VIHMALE OMANE SULIN JA VULIN. Loe edasi »
Ma elan suures linnas
ja siin on palju maju.
Maal värske õhk, mets, heinamaa ja sinna
tahaks minna jalutama paljajalu. Loe edasi »
MEIE POLE PAHANDUST TEINUD
PEIDUS VÕIME OLLA VEELGI
TULE AGA TUPPA JA VAATA
KINGAD VÕID NÜÜD PRÜGIKASTI SAATA
MIS NAD SIIS OLID SEAL NÄHTAVAL
PAELAD KELMIKAD PIKAD
JUST NAGU JUUKSED PLIKAL Loe edasi »
ME VÄIKSED POKUD OLEME
JA POSKA ELU ELAME
KOOS TANTSIME JA LAULAME
LÕUNAL VEIDI PUHKAME
SA SEDA MEELES PEA
ON LASTEAIA ELU HEA Loe edasi »
Magan ma
ja näen -
tulekahju äkki käes.
Leekides mu tuba,
tuli kardinates juba.
Igal pool on suits ja ving,
magades mul kinni hing. Loe edasi »
Emadel on silmad kuklas,
kõike näevad päevad läbi.
Veidi lõikasin vaid tukka,
nüüd pean sellest tundma häbi.
Ema naeris minu üle,
hellitas mind, kandis süles.
Nägi, kui sõin moosi sahvris,
kuigi vennas pidas vahti. Loe edasi »
Metsas putukakoolis käis palju lapsi-lepatriinulapsi, mesilaselapsi, kärbselapsi, kimalaselapsi, liblikalapsi, rohutirtsulapsi, lehetäilapsi ja palju teisi putukalapsi. Lehetäilapsed lepatriinulastega läbi ei saanud, kuna lepatriinud ju söövad lehetäisid, kuid koolis valvas õpetaja, et keegi üksteisele liiga ei teeks. Loe edasi »
Suri-muri, kila-kola-insener,
haiged on teil süda, kopsud, maks ja neer,
laiskus on teil kontides, ei pese te
oma abikaasa selga vannivees.
Abikaasa on teil kena nõiamoor, Loe edasi »
Pääsuke teeb savist pesa,
lõoke hüüab koduks kesa.
Elupaik on korstna peal,
kurepere elab seal. Loe edasi »
A -on katus maja peal,
E- ga kammida saad pead, Loe edasi »
Minu keha on liiga väike,
ema kleidid on liiga suured. Loe edasi »
Oh seda trilli, oh seda tralli,
täna algab vastlaralli!
Künkast üles, künkast alla,
lõbus lust lööb hõisked valla. Loe edasi »
On maailmas suures me Eestimaa väike,
ta kaunim on siis, kui säramas päike.
On kõigil meil kodu Eestimaa pinnal
ja ilusaim nimi mu sünnilinnal. Loe edasi »
SEENELKÄIK
ISA LÄKS HOMMIKUL SEENELE,
ET KASTET SAAKS TEHA KOGU PERELE.
KAASA TA VÕTTIS KORVI JA NOA
JA EMALT SAI METSAMINEKUKS LOA. Loe edasi »
Isa laul (PDF)
Kollane kassike (PDF)
–
PDF-failide lugemiseks on vajalik Adobe Acrobat Reader, mille saate vajadusel tasuta alla laadida.
HURRAA KEVADELE
HURRAA,HURRAA
ON KEVAD ME MAAL,
NÜÜD ILMA JOPETA
ÕUE MA SAAN.
PÄIKSEPAISTET NAUTIMA,
KEVADJOOKSU TEGEMA.
Mõningad lastelaulud.
Reet Nõulik
Elasid kord Eestimaal Hiiglasuur ja Tibatilluke. Nad olid väga head sõbrad.
Tibatillukesele meeldis kangesti, et tema sõber nii suur on. Kui ta tahtis Hiiglasuurele külla minna, siis võttis ta ainult oma pisikese pasuna, läks trepile ja puhus kuidas kops kannatas. Vaevalt jõudis tilluke pasuna tuppa tagasi viia, kui juba ootas teda aia taga järve vastaskaldal suure väljasirutatud käega sõber. Tilluke ronis talle pihku ja oligi kohe teisel pool järve paksu metsa sees, kus Hiiglasuur elas.
Reet Nõulik
Tegelased: Päkapikumemm
Hundi- Uugu emaga
Kaks jänesepoega emaga
Oravalaps emaga
Metsseapõrsas emaga
Kaks rebaselast emaga
Kaks karulast emaga
Poiss ja tüdruk isaga
Kuusk
Ma tahaksin olla…
Reet Nõulik
Ma tahaksin olla kaunis printsess,
kes kuldset krooni kannab peas,
sametkleidis ja siidikingades,
juukseid ehtimas pärliread.
Ei kardaks ma siis, kui lohe mu viiks
või nõiuks mind õel nõiamoor.
Päästjaks kindlasti saaks mul vapper prints,
kes koju mind tagasi tooks.
Ma tahaksin olla hea julge prints,
kes kuldset krooni kannab peas.
Sametkuues, saabastel kannused,
mõõgal kalliskivid on peal.
Võimsal ratsul ma sinna kappaksin,
kus päästa on vaja printsess.
Nõiamoori ja lohe võidaksin,
ei kardaks neid mitte üks teps.
Mu koduks siis oleks suur uhke loss,
emaks – isaks kroonitud pead.
Päev otsa nad riiki valitseks koos,
kõik muu teenrid tegema peaks.
Kuid kas siis aega jääb üksteise jaoks,
et naerda ja rääkida koos.
On siin elu siiski parem me jaoks
kui põnevas heas muinasloos.
Reet Nõulik
Kaasautoriteks Sipsikute rühma lapsed
Oli novembrikuu. Kommivabrikus valmistuti suureks jõulušokolaadi tegemiseks, sest jõuluvanal ja päkapikkudel olid ammu maiustused tellitud ja 25 päeva pärast pidid pikud hakkama laste susse täitma.
Laohoidja onu Endel läks lattu, et hakata sealt välja jagama suhkrut ja kakaod ja kondenspiima; marmelaaditükikesi, kookoshelbeid, pähkleid ja rosinaid – kõike, millest saab head šokolaadi teha. Aga imelik: laos pidi kõike olema palju, kuid tundus olevat päris vähe. Onu Endel vaatas ja imestas: rosinad olid peaaegu otsas, marmelaaditükke ainult üks kastitäis, suhkrut ainult 10 kotti. Puutumata olid vaid kookoshelbed ja kakao. Veel oli alles kondenspiim: see seisis suurtes vaatides, mida oli raske avada. Aga avada oli püütud, sest vaadi külgedel olid näha mingid kriimud ja täpid. Nagu hambajäljed. Ja ühte asja märkas onu Endel veel – lisaks hambajälgedele vaatidel olid põrandal suured kakaosed jalajäljed. Tema omad küll mitte.
Jääkaru
Miks on valge küll see karu?
Karu olema peaks pruun.
Mustad sellel valgel karul
ainult silmad, nina, suu.
Elab põhjamaal, kus marud,
valge lumi, valge jää.
Põhjamaal ka karud valged
nagu lumi, nagu jää.