Hiljuti küsis minult üks 6-aastane tüdruk: “Õpetaja, mis tööd sa teed?“
Vastasin, et õpetan ja kasvatan lapsi, aitan neid, kui nad mu abi vajavad. See ongi minu töö.
Tüdruk kostis: “Ma mõtlesin, et sul on mingi muu töö ka.“ Loe edasi »
See on üks vahva raamat/lugu, mis tuli minu juurde kolmel korral… Esimene kord oli umbes aasta tagasi, kui otsisin materjali oma lõputöö tegemiseks ja leidsin ühelt internetisaidilt (Norweigan Centre for Philosophy with children and youth) kokkuvõtte 1997 aastal Oslo lasteaias läbi viidud 8- nädalasest projektist, kus kasutati just lugu Peeter Pikkõrvast. Sellel korral lugesin läbi artikli ja ainult lugemise tasandile see jäigi. Loe edasi »
Hindamine on abivahend õpetajale, mis aitab last paremini tundma õppida, tema erisusi tunda ja nendega arvestada. See aitab täiskasvanul huvituda lapse edasijõudmisest ja luua talle sellised õppimisvõimalused, mis lähtuksid lapsest enesest. Sellest tulenevalt saab õpetaja lapsi individuaalselt paremini juhendada. Laps omakorda saab positiivset kinnitust oma eneseväärikusele, kui õpetus on kooskõlas tema arengutasemega.
Selleks, et osata anda hinnangut lapse füüsilisele arengule, peab tundma põhiliigutuste kujunemise alg-, põhi- ja väljakujunenud etappi. Loe edasi »
Rahvusvaheline kirjutamisekspert dr Christian Marquardt käis Eestis, et tutvustada õpetajatele uusi võtteid kirjutamise õpetamiseks. Kõlama jäi seisukoht, et pidevast kirjatehnika harjutamisest üksi ei piisa, sest käekirja omandamine tähendab tõhusate kirjutamisliigutuste õppimist, mitte tähtede täpset kopeerimist ehk joonistamist.
Selles on kõik ühel nõul, et loetava ja hea käekirja väljaarendamine on oluline, kuid ollakse erinevatel arvamustel, kuidas seda saavutada. Ühel meelel ollakse selles, et esmalt tuleb õppida selgeks tähtede esialgne kirjapilt, millelt saab üle minna oma individuaalsele käekirjale. Loe edasi »
Tegelased:
Peremees Juhan
Perenaine Leenu
Sulane Ants
Mölder Mart
Veskipoiss Villu
Talupere – lapsed
Kaks saunanaist – õpetajad
Dekoratsioonid valmistasid IV rühma lapsed, õpetajad, onu Aleksei Loe edasi »
Erivajadusega laps vajab samavõrd kui tavalaps keha ja vaimu arendamist füüsilise tegevuse läbi. Lapse individuaalsust arvestav liikumiskasvatus lasteaias stimuleerib lapses tahet nautida oma kehalist arendamist. Me soovime pedagoogidena, et liikumisharjumused ja terved eluviisid kujuneksid elustiiliks kõikidel lastel. Loe edasi »
Mulle pakub huvi jälgida lapsi ja lapsevanemaid igapäevasituatsioonides tänaval, mänguplatsil, poes, lennukis ja mujal. Nii mõnigi kord on mul väga valus tõdeda, et meis ei
ole lapsevanemaina toetatud emotsionaalse intelligentsuse ja empaatiaoskuste arengut ning nii ei oska me tihtipeale oma väikeste silmarõõmude tundeid ja vajadusi aimata. Killuke empaatiat võiks teinekord mõjuda „imerohuna“, luues sügavat ühendust ja üksteisemõistmist ning toetades igaühe vajadustest hoolimist ja emotsionaalset turvalisust, mis on lapse arengu
üheks oluliseks eelduseks. Loe edasi »
Tegevusvõtted on kogutud Jõgevamaa ja Tartu linna lasteaedade õpetajate küsitlemisel. Küsitlusest selgus, et ajamõistete õpetamine lasteaias on raske, vajab järjepidevust ja kordamist läbi erinevate ainevaldkondade. Loodan, et leiate siit midagi laste igapäevategevuse mänguliseks muutmisel. Kindlasti on osa võtteid tuntud, kuid iga unustatud vana on ju jälle uus. Loe edasi »
Jõulunäidend
Tegelased:
Päkapikk, kes kaotas mütsi
Päkapikumaa valvur
Tutt-tihane
Jänes
Lumehelbekesed
Karu
Une-Mati
Päkapikud
Näidendit võib alustada tantsuga, kus päkapikud pakivad kingitusi.
Ühelt poolt tuleb päkapikk (ilma mütsita)kurva näoga ja teiselt poolt jänes rõõmsalt hüpates.
Jänes. „ Päkapikk, miks sa nii kurb oled?“
KVALIFIKATSIOON
Tänase päeva seisuga /1. jaan.2008) peavad kõik pedagoogid vastama kvalifikatsioonile. Järelvalve üheks teemaks on jälgida kvalifikatsioonile vastavust, kuna riik toetab pedagoogide rahastamist. Kvalifikatsioonist algab pedagoogi karjäär.
Kui inimene ei vasta kvalifikatsioonile, mis on vastavuses „Pedagoogide kvalifikatsiooni nõuetes“ dets 2007 redaktsioonis, siis ei saa määrata talle ka ametijärku, mis määrab ära palganumbri. Tööle asumisel sõlmitakse sel juhul kokkulepe asutuse juhiga teatud tingimustega (koolitus, tasemeõpe) ja asutuse juht määrab palga, mis ei ole kõrgem nooremõpetaja palgast.
Vägivallatu suhtlemise aine, mis toimus e-õppe vormis, oli minu jaoks uudne ja kogemuslik.
II kursuse lõpus mõtlesin, et võtan ühe ainena e-õppe, kuna see toimub arvutipõhiliselt ja kohal käima ei pea. Endale jääb rohkem aega ja saab rahulikult rahulikult tööl käia. Ma ei kujutanud ettegi, mis ainega on tegemist.
Tänane ühiskond esitab lastele väljakutseid juba väga vara – kasvõi koolikatsete näol. Lapsed on seatud valikute ja kohustuste ette ning peavad nendega hakkama saama.
Selleks, et maailmas orienteeruda, kohanduda, edukamalt teistega koostööd teha, areneda, soovitatakse kasutada draamaõpet. Lisaksin juurde ka draamamängud, sest need kaks mõistet on omavahel tihedalt seotud.
Lapse kujutavaks tegevuseks nimetame tema loova töö protsessi, mille käigus valmib lapse omapärane looming -joonistused, voolingud, kleepetööd, mitmesugusest materjalist meisterdatud mänguasjad, ehitised liivast, lumest, klotsidest, konstruktoritest, mosaiikmängude osadest jne.( Vee 1982:4).
Kujutavate tegevuste kaudu avalduvad tunnetuslikud ja loomingulised võimed. Läbi selle omandatakse uusi tehnilisi oskusi, mille kaudu kajastatakse muljeid ümbritsevast. Lapse leksikoni ilmub tema tegevust kajastav määrang – töö. Töö on tegevus, mille eesmärgiks ja tulemuseks on lõpetatud ja teatavat väärtust omav töösaadus – olgu see käelise tegevuse tulemusena saadav tarbe- või mänguasi, mudel või ka vaimse töö vili (Käis 1991:20). Laps kirjutab, lõikab kääridega paberist töömustreid, kaevab labidaga-kõik need toimingud on sensomotoorsed protsessid ning isiksuse seisukohalt on väga oluline, et see kõik toimuks sisemise iseseisvuse ja individuaalse tahtetegevuse tulemusena (samas:21).
Miks meie lapsed on nii rahutud, riiakad, tormakad ja kannatamatud?
Eriti veel koolieelikud. Miks nad on nii konfliktsed mängudes?
Tüli kipub kiiresti tulema ja mäng ongi läbi.
Lastega rääkides selgub, et ega vanematel nii väga palju aega laste jaoks polegi.
Istutakse küll aeg-ajalt kogu perega koos teleri ees, kuid see pole see.
Kogu perega ollakse koos ka söögilauas, kuid see pole see.
Ema kirjutab kirja ja laps selgitab aeg-ajalt, mida ta parajasti joonistab ning ema ütleb vahete- vahel: ”Ja-jah.”
Järjest enam kuulen inimesi, eriti noori kurtmas, kui raske on elus läbi lüüa, edu saavutada, on kool, töö ja veel lisatöö, et ots otsaga kokku saada. Kuulsin üht noort ema ütlemas: “Kui suveni välja vean, siis võin edasi elada.”
Kuidas maandada pingeid, leida vaheldust, et vaim virge hoida ja samas ka head tuju säilitada? Me vajame selleks midagi mõnusat.
On päevi, mil kõik laabub, elu on ilus, lapsed on head ja sõnakuulelikud, tööl läheb hästi, koolitööd saavad tähtajaks valmis, mees üllatab sind lilleõiega… Ja on päevi, mil veab viltu, head mõtted on su maha jätnud, uuele kleidile on ilmunud toiduplekk, paariline jääb haigeks ja lapsed püüavad nagu kokkulepitult su elu võimatuks teha, laual aga kasvab töö, mis tegemist tahab ja puhkus on veel kaugel.
Meile tuli kiri emalt, kelle laps oli lasteaias emaga ühes rühmas. Tüdruk oli 5-aastane ja kindlasti pisut ära hellitatud, kuna emal oli raske temaga koos olles tööd teha. Tüdruk jonnis, segas, oli isemeelne, teise rühma ka ei tahtnud minna. Kui ema lapse vägisi teise rühma pani, jooksis tüdruk nuttes mitu korda päevas ema juurde. Ema viis tüdruku tagasi, laps oli hüsteerikas, lausa rippus ema küljes.
Elus tuleb ette olukordi, kus igaüks vajab abi. Ka tugev inimene tunneb end aeg-ajalt jõuetuna. Vahel veel hädad ja õnnetused kuhjuvad – kaevupump läheb katki, tüli mehega, probleemid töö juures, lemmikloom tuleb koju kolme jalaga, ja sa pead kõigega üksi toime tulema. Haige loom kaenlas, rongile, siis loomakliinikusse, kus selgub, et midagi pole teha, loomaga hüvasti jätmine, kastiga koju toomine, maha matmine. Ja see tühjus ja valu hinges.
Käesolevat lugu ajendas kirjutama Jüri Vene artikkel Hariduse edendamisest Õpetajate Lehes 22.04.2005. “Lisaks lapsevanematele võiks olla suurem ka lasteaednike roll, sest viimasel ajal tuleb esimestesse klassidesse üha enam lapsi, kes üksteist rusikate ja jalgadega peksavad, ise sealjuures kõrvulukustavalt karjudes,” kirjutab autor. Jääb mulje, et lasteaednikud ei tegele selle probleemiga piisavalt.
Loe edasi »
© 2005-2005 Ajakiri Lasteaed - Eesti lasteaiaõpetajate ajakiri. Kontakt Reklaam
ColdBlue v1.0 — A theme by WebRevolutionary
