Carl Heinrich Niggol

CARL HEINRICH NIGGOL (26.10.1851–28.02.1927) sündis Uusna mõisavalitseja pojana Viljandimaal. Sealse kreiskooli lõpetamise järel omandas ta pedagoogilise hariduse saksakeelses Tartu elementaarkooliõpetajate seminaris (1867–1870). Töötanud Tartu algkoolides ja 6-kl. linnakoolis, oli ta Tartu Eesti vallakooliõpetajate seminaris vene keele ja matemaatika õpetaja. Pärast kreiskooliõpetaja kutseeksami andmist oli ta kreiskoolis teaduslik õpetaja (1881–1888). Taani eruohvitser A. Clauson-Kaasi käsitöökursusel (1878) innustus Niggol käsitööst, mida õpetas teiste koolide kõrvalt pikka aega (1888–1908). 10-lapselise pere isana töötas Niggol pangaametnikuna (1908–1918). Ta oli ka tuntud seltsitegelane – kirjatoimetaja mitmes seltsis (Eesti Kirjameeste Selts, Vanemuise Selts jt). Niggol kutsuti taas pedagoogilisele tööle vastavatud Tartu Õpetajate Seminari (1919), olles kolm aastat üldpedagoogika ja käsitöö õppejõud. Jaanuaris (1920) samas tegevust alustanud Tartu Lasteaednike Seminaris (1920–1927) oli ta pedagoogika ja lasteaiateooria lektor. Temalt said õpetust ja juhatust esimesed kutselised lasteaiakasvatajad Eesti Vabariigis.

Aleksander Elango väitel tuntakse Niggolit pedagoogika ajaloos õpikute koostaja (vene keel), poiste tööõpetuse entusiasti, koolikasvatuse teoreetiku ja koolieelse pedagoogika teerajana Eestis.

Temalt on ilmunud 24 pedagoogilise ja vaimuliku sisuga eriilmelist raamatut. Nii on ta koostanud seitse vene keele õpikut ja õpperaamatut, sh “Vene keele õppimise raamat” (1876), kus on esmakordselt antud juhiseid õpetajaile vene keele õpetamiseks eesti lastele.

Artikleid tööõpetusest on ilmunud ajalehes ja esimeses pedagoogilises ajakirjas “Kasvatus ja Haridus” (1917) – “Tööõpetuse alus ja olu, tähtsus ja tulu”. Köitvad raamatud on “Tegelik kasvatus enne kooli ja koolis” (1918), “Töökool” (1921).

Niggoli peateoseks on 5-osaline “Kasvatuse radadel” (1920–1922), mille 2. osa pidas Peeter Põld kõige õnnestunumaks – antud terviklik õpetus lasteaia tööst, sh Fröbeli elulugu. Tänu Niggolile on eesti lugejal olnud võimalik tutvuda pedagoogikaklassikute Fr. Föbeli (1782–1852) ja M. Montessori (1870–1952) pärandiga emakeeles – brošüürid “Fr. Fröbel ja M. Montesori” (1921) ning “M. Montessori meetodi äraldused” (1923).

Toomas Kärjahärmi, kes uurinud meie vaimse eliidi kujunemist 20. sajandi algul, väitel oli aastail 1801–1917 teaduses hõivatud 187 eestlast. See arv on ülikooliteadlaste arvust palju suurem.

Tema hinnangul on tegemist eesti teadusseltside harrastusuurijaist liikmetega, kes oma teadustegevuselt ei jäänud sugugi alla ülikooliteadlaste omale. Nii seisabki Johannes Aaviku, Jakob Hurda, Anton Jürgensteini, Oskar Kallase, Mihkel Kampmaa, Harald Põllu, Peeter Põllu jpt nimede kõrval väärikalt Carl Heinrich Niggoli nimi.

  1. H. Niggol oli seisukohal: “Kasvatuse viisi üle võib vaielda, aga kasvatuse mahajätmine tähendab inimsoo hariduse lõppu.” (C. H. Niggol. Kasvatuse radadel. I jagu. 1920, 28)

 

Mare Torm, haridusloolane

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

4 + 7 =
Please leave these two fields as-is: