Viimsi Lasteaed Piilupesa töökogemus Reggio-pedagoogikat praktiseerides

REGGIO PEDAGOOGIKA ehk “LAPSE SADA KEELT” sünni-linnaks on Reggio Emilia linn Põhja-Itaalias. Lapse oma algatust ja loovust toetava pedagoogilise suuna loojaks on Loriz Malaguzzi, kes peale sõda koostöös ettevõtlike inimeste ja lastevanematega hakkas rajama lastele tegevust pakkuvaid ja arengut soosivaid maju, kus esmatähtsaks peeti kasvukeskkonda ja sinna kuuluvaid lihtsaid vahendeid.

“Saja keele pedagoogika” lähtepunktiks ja keskmeks on laps koos kõigi oma teadmiste, tundmuste, tõekspidamiste ja tegevustega. Oma nägemuse lapsest ja teda ümbritsevast maailmast avab Itaalia professor Loris Malaguzzi järgmistes värsiridades:

Lapsel on sada keelt,
sada kätt, sada mõtteviisi,
sada võimalust mängida ja suhelda:
sada, vaid ainult sada viisi kuulata,
imestada ja armastada,
sada rõõmu laulda ja aru saada,
sada maailma välja mõelda,
sada maailma unustada.
Lapsel on sada keelt (ja veel sada ja veel sada),
kuid talt röövitakse üheksakümmend üheksa…

Reggio pedagoogikas on rõhutatud, et lapse õpetajateks on mängukaaslased, last saatvad täiskasvanud ja keskkond. Lapsed õpivad kõigilt ja kõikjal. Keskkond on õppimise lähe. See peegeldab ideesid, hoiakuid ja kultuuri. Lapsest saab tegija iseenda õppimise läbi kui täiskasvanu loob selleks sobiva ümbruse ehk kasvukeskkonna.

Rühm peaks toimima kui töökoda, kus on kõik vajalikud töövahendid ja materjalid tegutsemiseks, loomiseks, katseteks, eneseväljendamiseks… Seetõttu on oluline, et kõik materjalid ja vahendid oleks lapse silmale näha ja käeulatuses – sest kui laps näeb, siis tekib ka mõtteid ja tahe midagi luua.

Reggiolased rõhutavad meeltega tunnetamise kõrval ka lapse oma kogemuste läbi õppimist. Laps õpib terviklikult koos tunnete, keha, informatsiooni ja fantaasiaga. Kui laps saab midagi päris ise teha, kogeda, läbi elada, siis tunne on ehe ja teadmine püsiv. Me võime rääkida lastele, kuidas tehakse vahvleid, kuid hoopis teine asi on, kui laps on ise näinud ja ise neid teinud. Sama kehtib ka kõikvõimalike põhjus-tagajärg (ehk vastused miks?-küsimustele) seoste selgeks tegemisel – laps peab saama ise kogeda ja katsetada.

Läbi kogemuse saame anda ka hea – halva mallid. Lihtne katse õuest tuppa toodud jääpurikatega, mis sulades jätavad klaaskaussi üsna musta ja häguse vee, võimaldab keelde-käske vältides anda õige käitumismalli – laps näeb oma silmaga, et jääpurikas on must ja seda suhu panna ei maksa. Niisuguseid käske-keelde asendavaid katsetusi on kasulik teha ja näidata, sest ise avastamine või järelduste tegemine on efektiivsem kui pidevad keelamised ja noomimised. Tänases prügi tekitavas ühiskonnas on oluline lastele näidata, et saab ka taaskasutada, seda siis kunstis või loovusmängudes.

Üheks oluliseks märksõnaks Reggio-pedagoogikas on ka rollis olemine – st võimalust kehastuda kellekski teiseks, püüdes kogeda selles teiste tundeid, tõekspidamisi ning tabada ära tema käitumist, väljendusviisi jms. Rollimängud on otseselt stimuleerivaks vahendiks ka empaatiatunde tekkimisele.

Peale rollis olemise on reggiolastele teiseks enese väljendamise vormiks kunst. Kõige olulisem kunstiõpetuses on taas ise tegemine – laps peab saama end kunstis väljendada täpselt nii nagu ta ise tahab. Täiskasvanu juhendamine peaks olema vaid suunav, õigeid töömeetodeid ja –vahendeid pakkuv. Mitte mingil juhul ei tohi täiskasvanu lapse tööd nö ilustada, paremaks teha ja loovust maha suruda. Nii näiteks “puu” teemat käsitledes ei tohiks täiskasvanu ette anda valmis puud, vaid laskma lapsel kujutada puud nähtu-vaadeldu põhjal, sest igaüks meist näeb puud erinevalt – mõnele jääb meelde puu leht, teisele ehk linnupesa puu otsas, kellelegi ehk ka kogu puu.

Sama oluline kui vabadus asju näha ja neid sellisena paberile panna on ka värvivalik. Värv on see, mis peaks täiskasvanule andma informatsiooni lapsest, tema meeleolust ja suhtumisest kujutatavasse. Värv on meeleolu loov, mistõttu peetakse värvimänge ja värvide kasutamist keskkonna kujundamisel äärmiselt oluliseks.

Isetegemine igapäevaelus on lausa möödapääsmatu – lapsele tuleb anda võimalus oma ümbrust kujundada, end ise teenindada (ka söögi serveerimisel) ja hakkama saada. Lapsele ei tohi anda võimalust õppida abitust! Laps on oma olemuselt tegutseja, temas ei tohi seda tegutsemise tahet maha suruda või kogunisti ära suretada.

Reggio-pedagoogika lähtub ühisest koostegemisest. Laps koos täiskasvanuga on õppijad, avastajad, loojad. Just nimelt laps koos täiskasvanuga. Lapsekeskses kasvatuses on pearoll lapsel, keda toetab, suunab, abistab, … täiskasvanu. Seepärast öeldakse, et õpetaja töö on suures osas improvisatsioon, oma oskuste ja kogemuste sobitamine uutesse olukordadesse.

Et vältida lapselt tema maailma röövimist, peetakse Reggio Emilia lasteaedades täiskasvanute kõige olulisemaks ülesandeks õppida kuulama last, saamaks teada, kuidas kõige paremini võiks toetada lapse õppimist ja kasvu. Õpetaja tähtsaim tegusõna ei ole mitte rääkida, vaid kuulata.

Reggio Emilias on oluline koht dokumenteerimisel, mille eesmärgiks on lapse maailma tõlgendamiseni jõudmine. Dokumenteerimise viis sõltub olukorrast. Mõnikord võetakse laste tegevus videosse, sageli on laste tegevuslaual väike diktofon; samuti on võimalik laste tööde taha kirjutada lapse märkused või jutud joonistatust; dokumendiks on ka nö projekti lõputööd, olgu selleks siis lavastus, makett, mingi ühisüritus vm.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Reggio – pedagoogikast oleme meie – Viimsi Lasteaed Piilupesa – saanud oma sümbolid –

KÄSI, kes tegutseb, loob, toetab ja abistab ning
SILM, läbi mille me kogeme, avastame, näeme ja rõõmustame oma silmavaatega teisi.

Aina Alunurm

Rubriigid: Varia. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

10 + 10 =
Please leave these two fields as-is: