Lapsed on kooli saadetud. Kuidagi kurvaks teeb meele, et jälle on armsaks saanud lapsed läinud. Ega neid kinni hoida saagi. Lasteaiaõpetajad peavad jääma lasteaeda, nemad ei saa kooli kaasa minna. Tulevad uued lapsed, väikesed seenenööbid. Ja kõik algab uuesti. Mida siis vahepeal teha?
Tuleks lihtsalt võtta aeg maha, puhata, istuda, mõtiskleda. Kui tuleb mõni hea nali koolisaadetud lapsega meelde, naerad südamest, siis ohkad jälle, istud ja mõtiskled.
Ega vanematelgi kerge ole. Paljud kurdavad, et kas see loovus, mis lapsi lasteaias kogu aeg saatis, ka koolis jätkub. Lasteaias ju toimub kogu aeg midagi: stiilipäevad, väljasõidud, etendused, naljapäevad jne. Koolis saab laps ise oma võimeid proovida, oma ideid välja pakkuda, et iga päev oleks isemoodi. Oleme koos perega lapse kooliks ette valmistanud. Oleme olnud talle toeks ja nõuandjaks valikute tegemisel, elanud kaasa tema rõõmudele ja muredele. Nüüd saab ta ehk ise hakkama, julgeb õpetajalt abi paluda, kui tarvis.
Briti praktilises professionaalses ajakirjas “Child Care” 6/2006 kirjutab mängu uurija ja lektor Miranda Walker, et lapse isiksuse väljakujunemiseks saab täiskasvanu palju ära teha. Pakkudes lapsele võimalust ise otsustada, oma võimeid proovile panna, kasvab lapse eneseusk, teadmine, et ta saab hakkama. Soojad ja usalduslikud suhted vanematega annavad lapsele teadmise, et ta on kellelegi oluline, tema arvamusega arvestatatakse.Laps tunneb end turvaliselt ja samas ka iseseisva isiksusena. Kui võtame aega iseenda jaoks ja oma lapse jaoks, tasub see end mitmekordselt ära.